INIMESE JA LOODUSE KOOSKÕLA

Loodushoiu Fond on tasakaalukas ja koostööle suunatud ühendus, mis soovib turgutada eraalgatuslikke loodushoiu tegevusi Eestis.

Meie missioon

ALGATUS

Põlispuud

Hea maaomanik! Kutsume sind liituma põlispuu hoidja kampaaniaga või avastama põlispuude register

Põlispuu hoidja Põlispuu register
Digital flower

UUDISED

Ole kursis meie tegemiste ja värskete mõtetega kogu maailmast

Blogi

KliimaKliima PõllumajandusPõllumajandus

Lähenedes lahendustega, U.S. Fish and Wildlife ekspertide soovitus

Kliimamuutustega tegelemine ei sõltu ühest lahendusest. Nii nagu kliimamuutused mõjutavad erinevaid elupaiku ja liike erinevalt, on meie reageerimisel vaja erinevaid lahendusi. 

Ei saa lihtsalt mööda vaadata niikuinii toimuvatest muutustest. Siin me toome välja USA. Fish & Wildlife Service kirjelduse kliima ja bioloogilise mitmekesisuse omavahelisest suhtest.

Kliimamuutus on keeruline loodusvarade majandamise probleem, sest see hõlmab püsivaid muutusi suurtel maa-aladel, vetes ja geograafilistes piirkondades - ja seda kogetakse kohalikel tasanditel erinevalt.

Kliimamuutustest tingitud või sellest tingitud halvenenud tingimused võivad muuta piirkondi, kus kalad, taimed ja elusloodus elavad ning rändavad; muutes looduskeskkonda, nagu elupaigad ja ökosüsteemid, mis tekkisid sadade või tuhandete aastate jooksul. Nende enneolematute muutuste tagajärjed ei ole teada.  

Kliimamuutused mõjutavad jätkuvalt meie riigi kalu, elusloodust ja taimeressursse sügavalt: 

  • Kuigi paljud liigid jätkavad õitsengut, võivad mõned populatsioonid väheneda, paljud muudavad oluliselt oma õitsemise aega ja teised seisavad silmitsi suurenenud väljasuremisohuga
  • Mõned liigid jäävad looduses ellu ainult tänu otsese ja pideva loodushoiu töid tegevate inimeste sekkumise kaudu.

Kliimamuutuste mõju esineb sagedamini ja põhjustab rohkem kahju kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Kuna need keskkonnamuutused on selgelt esil ja nii laialt levinud, kasutame parimat olemasolevat teadust, et aidata otsustada, kus kohaneda, kus vastu seista ja milliseid vahendeid selleks vaja on. 

Kohanemine, leevendamine ja kogukonna kaasamine

Loodushoiu töö ja koostööle suunatud suhtumise abil oleme pühendunud kliimamuutustele reageerimise, kohanemise ja leevendamise jõupingutuste kaudu. Samuti teeme tihedat koostööd kohalike maaomanikega, et rakendada lahendusi kohalikul tasandil. 

Kohanemine: kalade, taimede ja eluslooduse abistamine kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja mõjude vähendamisel, rakendades liikide ja elupaikade haldamiseks tipptasemel teadust.

Leevendamine: planeedi soojendava reostuse (kasvuhoonegaaside) taseme vähendamine Maa atmosfääris.

Maakogukonna kaasamine: jõudude ühendamine teistega, et leida lahendusi kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele ja ohtudele maismaal. Fookuses siinkohal hoiame maaomanikke.

Resist-Accept-Direct

Mõnikord võib olla keeruline kindlaks teha, kumb on sobivav lahendus – kas kohanemine või  leevendamine - järsku hoopis mõlemad või kumbki. 

Selle probleemi lahendamiseks on teadlased, avaliku sektori maaomanikud ja loodusvarade haldajad kogu maailmas välja töötanud raamistiku "Resist-Accept-Accept-Direct", milles uuritakse, milline vastus, kui üldse, on antud stsenaariumi jaoks kõige sobivam. 

Eesti peab töötama selle nimel, et meil tekiks lisaks traditsioonilisele looduskaitsele ehk vastupanus muutuste ees, ka muutuste aktsepteerimise meetmestki ja aktiivse muutmise meetmestik.Vastupanu suund, töötades funktsiooni, struktuuri või koostise säilitamiseks või taastamiseks, lähtudes ajaloolistest või vastuvõetavatest praegustest tingimustest. 

  • Vastupanu osutamine tähendab süsteemi tagasiviimist ajaloolisse seisundisse.
  • Muutuste aktsepteerimise suund, võimaldades muutusel sekkumata toimuda. Aktsepteerimine tähendab, et loodus saab muuta tingimusi ilma (vastu-)reaktsioonita majandajate poolt.
  • Muutuste suunamise suund, kujundades aktiivselt juhtimisprotsesse, funktsiooni, struktuuri või kooslust soovitud seisundi suunas. Suunates rakendatakse meetmeid, et viia süsteem jõuliselt mingi tingimuse poole, mida inimesed peavad soovitavaks.

Meie väike kodumaa

Eesti on hemiboreaalne regioon. See tähendab, et parasvööde ja boreaalne saavad meie juures kokku. Ühe liigid on enda kohastumuse lõunapiiril (nt lendorav, mesimurakas) ja teised põhjaserval.

Kliima soojenedes liiguvad “külmale maale” need, kellel on siin liiga soe. Asemele julgevad tulla liigid lõunast. Kui me neil lubame tulla, teistele on siin nagunii liiga soe.

Mida see tähendab maa- ja metsaomaniku jaoks?

  • analüüsi võimalusi kasvatada teistsuguseid liike või sorte, mis on põuale vastupidavamad
  • analüüsi oma põllumaa metsastamise puhul võimalust ja vajadust istutada teistsuguseid liike - pööki vms.

Kohaneme ja leevendame.

Blogi

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad

Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

 

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

 

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

 

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

 

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

 

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Press

MetsadMetsad

Euroopa aasta puu konkursil võidutsesid seekord pöögid

Euroopa aasta puu konkursil võidutsesid seekord pöögid

Eile õhtul kuulutati Brüsselis välja tänavuse Euroopa aasta puu konkursi võitja, esikoht läks juba mitmendat aastat järjest Poola. Sel korral krooniti võitjaks Poolas Wrocławi ülikooli botaanikaaia südameks kujunenud pöögipuu. Teisele kohale hääletas rahvas vihmavarjukujulise pöögi Prantsusmaalt ning kolmandaks tuhande-aastase oliivipuu Itaaliast. 

Eestit esindanud väärika ajalooga Viiralti tamm sai võistlusel 12. koha. Kokku anti tänavusel Euroopa aasta puu võistlusel 174 112 häält, neist 39 158 kogus endale Poola pöök. Euroopa aasta puu tiitlile kandideeris 15 puud.

„Puudele antud häälte jagunemine näitab, et tugevam rebimine käis esiviisikus, see-eest kohad 6–16 jagunesid oluliselt võrdsema häältesaagiga,“ kommenteeris Ain Näkk Loodushoiu Fondist. „Võistluslik moment on küll tore, aga kogu konkursi eesmärk on siiski esile tõsta kõiki neid erilisi puid ning julgustada inimesi Euroopas reisides harrastama ka puuturismi – vaatama oma silmaga üle kõiki neid põnevaid puid, mida europuu võistlus aasta-aastalt esile toob.“ 

Poola on Euroopa aasta puu konkursi kinni pannud ka varem – eelmisel aastal kuulutati võtjaks huvitava kujuga Fabrykanti tamm, aasta varem Białowieża ürgmetsa valvav tamm. Eesti on kahel eelmisel aastal saanud europuu võistlusel 13. koha, ühel korral on Eesti võistluse ka võitnud – 2015. aastal viis Heiki Hanso südi töö võidule Orissaare jalgpalliväljaku keskel kasvava tamme.

Tänavusel võistlusel Eestit esindanud Viiralti tamm kasvab Viljandimaal Vana-Võidu külas ning on nime saanud Eduard Wiiralti kuivnõeltehnikas gravüüri „Viljandi maastik“ järgi. Teos valmis 81 aastat tagasi ja oli Eduard Wiiralti üks viimaseid Eestis valminud töid. Viiralti tamme kohalik ja vanem nimi on Tamme Goori tamm, see nimi tuleneb puu naabruses elanud isepäise Tamme talu peremehe Grigori järgi. 

Eesti osalemist Euroopa aasta puu valimisel korraldab Loodushoiu Fond. Fondi eesmärk on turgutada vabatahtlikku ja eraalgatuslikku loodushoidu Eestis, mh väärtustada meie tähelepanuväärseid pärand- ja põlispuid. Selleks kutsub Loodushoiu Fond maaomanikke üles liituma põlispuude hoidjate kogukonnaga, kuhu kuuluvad maaomanikud lubavad säilitada oma metsades, põllusiiludel, koduaedades ja mujal kasvavaid põlispuid. Kogukonnaga on praeguseks liitunud 239 maaomanikku, kelle hoole all on kokku ligi 122 000 hektarit maad.

Euroopa aasta puu 2024 konkursil võistelnud puudele antud hääled:

Lisatud foto Euroopa 2024. aasta puust – Poola pöögist.
Kõikide osalenud puude fotod

Lisainfo:
aastapuu@loodushoiufond.ee
www.treeoftheyear.org
Ain Näkk
Loodushoiu Fond, loodushoiu teemajuht 
+372 5883 5055
ain@loodushoiufond.ee
www.loodushoiufond.ee

ALGATUS

Istutades tulevikku!

Istutades metsa, istutame tulevikku. Aitame kokku viia maaomanikud ja metsaistutajad!

Avasta Anneta
Tulevikku istutades
Digital flower

ALGATUS

Põlispuud

Hea maaomanik! Kutsume sind liituma põlispuu hoidja kampaaniaga või avastama põlispuude register

Põlispuu hoidja Põlispuu register

Panustame üheskoos reaalsetesse loodushoiutegevustesse.

Elurikkus

Loe edasi

Kliima

Loe edasi

Kogukonnad

Loe edasi

Metsad

Loe edasi

Vesi

Loe edasi

Põllumajandus

Loe edasi

Fingerprint

KANDEV MÕTE

Maailmas on rohkem kui 50 rohelist varjundit.

Täname teid koostöövalmiduse ja panustamise eest Eesti looduse hoidmisel! Iga tegu loeb ja vaid koos jõuame aastaks 2050 seatud eesmärkideni.

Close modal

Logi sisse

Kontot veel ei ole?

Loo tasuta konto kohe