INIMESE JA LOODUSE KOOSKÕLA

Kuidas muuta loodushoid kuluallikast tuluallikaks? Praktilised õppetunnid ja soovitused Eesti maaomanikule

Eestis seostub sõna "looduskaitse" eramaal sageli rangete piirangute, saamata jäänud tulu ja riikliku sunniga. Kuid asjad ei pea nii olema. Ühendkuningriigi ja Šotimaa eeskujud näitavad selgelt, et targa maamajanduse korral on elurikkus ja loodushoid maaomanikule reaalne sissetulekuallikas. Toome teieni kõige olulisemad ja praktilisemad õppetunnid hiljutiselt rahvusvaheliselt Wildlife Estates kongressilt, mida saad oma maade majandamisel juba täna arvesse võtta.

1. Alusta oma maa looduskapitali mõõtmisest

Osalemine kujunevatel looduskapitali turgudel – olgu selleks elurikkuse netokasv või süsinikukrediidid – eeldab faktipõhist ja kompromissitut andmekvaliteeti. Esimene ja vältimatu samm on oma maade terviklik ja objektiivne inventuur. Seejuures ei pea me enam toetuma üksnes ressursimahukatele ja lokaalsetele ekspertiisidele. Innovatsioon on andnud meile tehnoloogilise eelise: sidudes maapealsed mõõtmised satelliidiandmetega, suudame me efektiivselt ja ratsionaalselt seirata kriitilisi näitajaid, sealhulgas näiteks metsasüsinikku, mulla orgaanilist süsinikku, eesmärgistatud kriteeriume või näiteks ökohüvesid.

Üksnes nii saame me tagada, et meie taastavad pingutused loodushoius konverteeruvad tulevikus reaalseks majanduslikuks väärtuseks, kindlustades maaomaniku positsiooni ja konkurentsieelise muutuvas majandusruumis.

2. Rakenda tarku taastamispraktikaid, aga tunneta kohalikku eripära

Elujõuline maakasutus eeldab strateegilist tasakaalu. Me ei saa rääkida kestlikkusest, kui me ei suuda ühitada keskkondlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Need on terviku osad, millest igaühe olemasolu on süsteemi koospüsimiseks kriitilise tähtsusega. Vaadates Inglismaa praktikat, näeme pragmaatilist lähenemist: agroökosüsteeme taastatakse targalt, luues näiteks otsekülvi ja hekkide rajamisega samaaegselt väärtust nii põllumajandusele kui ka uutele niidukooslustele. On märgiline, et seal ei teostata loodushoidu hävitamise kaudu. Elurikkuse sildi all ei raadata elujõulisi metsi ega tõsteta veetaset looduskaitsealustes metsades aastakümneid kasvanud puistutes, nagu meil pärandkoosluste või soode taastamise ettekäändel aeg-ajalt lühinägelikult kiputakse tegema.

Strateegiline planeerimine peab alati lähtuma objektiivsest reaalsusest. Meie kontekstis tähendab see selget teadvustamist, et Eesti boreaalse piirkonna püsikattega metsade ja mujal Euroopas asuvate püsimetsade vahel on sügav ökoloogiline erisus. Selles küsimuses ei saa me lubada endale teaduslikku pealiskaudsust. Kui kopeerime pimedalt lahendusi, mis on meile olemuslikult sobimatud või rajatud pelgalt populismile, ei kahjusta me üksnes oma riigi majandust, vaid eelkõige looduskeskkonda ennast. Me vajame adekvaatset ja faktidele toetuvat diskussiooni, mis teenib Eesti pikaajalisi huve ja välistab enesepettuse.

3. Loodushoid peab tuginema teadusele, mitte dogmadele

Pikaajalised uuringud näitavad selgelt, et aktiivne kiskjatõrje – väikekiskjate ja vareslaste ohjamine professionaalsete jäägrite poolt – on väikelindude arvukuse säilitamisel kriitilise tähtsusega. Kui selline tegevus peatada, linnustiku arvukus kukub kolinal; kui tegevus taastada, taastub ka linnustik, kusjuures elupaiku endid ei pea selleks tingimata muutma. Selline spetsiifiline loodushoid nõuab aga vahendeid. Nutikas lahendus on finantseerida vajalikke tegevusi isemajandavate ökosüsteemiteenuste kaudu, pakkudes näiteks suunatud kliendijahte maksejõulistele Euroopa jahituristidele. See on innovaatiline rahastusmudel, mida tasuks tulevikus kindlasti testida ka Eesti maastikel.

Loodushoid kui strateegiline partnerlus ja ühiskondlik tasakaal

Loodushoiu tulevikku ja Euroopa Liidu taastamiskavasid analüüsides peame lähtuma reaalsusest, kus maa ei ole pelgalt keskkondlik, vaid fundamentaalselt strateegiline ressurss. Arutelud Euroopa rohepöörde ja looduse taastamise määruse üle on selgelt näidanud, et strateegilise autonoomia ja varustuskindluse tagamiseks peab tasakaalupunkt ning lõplik otsustusõigus maakasutuse üle jääma liikmesriigi tasandile. See on eriti kriitiline Eestis, kus meie boreaalse piirkonna metsade dünaamika erineb kardinaalselt Lääne-Euroopa püsimetsadest ning nõuab seetõttu otsuste tegemisel lokaalset, teaduspõhist ja meie unikaalset ökosüsteemi täpselt arvestavat lähenemist.

Samas peame riikliku julgeoleku ja ühiskondliku sidususe vaatest tegelema sügavama struktuurse väljakutsega: omandiõiguse ja koormiste asümmeetrilise jaotumisega. Pikas plaanis on ühiskondlikult kestmatu olukord, kus maapiirkondade maaomanikelt eeldatakse laiemate ühiskondlike hüvede pakkumist ja strateegiliste piirangute talumist – Eestis tihti ilma proportsionaalse kompensatsioonita –, samas kui linnaruumi maaomanike varaklassile rakenduvad teistsugused, vabadest turuprintsiipidest lähtuvad loogikad. Selline ebavõrdsus toidab polariseerumist ja murendab usaldust, mis on iga kriisikindla riigi vundament.

Seetõttu on liikumine riiklikult sunnilt vabatahtliku, õiglaselt premeeritava ja partnerlusele rajatud loodushoiu suunas meie jaoks strateegiline paratamatus, mitte pelgalt idealistlik eesmärk. Et Eesti maaomanik saaks kujunevatel loodusturgudel olla riigile võrdväärne partner ning leida uute „liigiboonuste“ kaudu õiglasi lahendusi, koondame rahvusvahelist oskusteavet, metoodilisi juhendeid ja koolitusmaterjale meie digitaalsetesse teadmuskeskkondadesse (nagu wesem page). Meie eesmärk on pakkuda tööriistu, mis kaitsevad ühteaegu nii Eesti loodust, ühiskondlikku sidusust kui ka meie strateegilist otsustusvabadust.

Meie mandri euroopast UK-sse reisimist toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Päisefoto: BBC
Sisufotod: Pille Ligi

Sel aastal oleme aidanud luua juba 655 uut pesakasti!

Loodushoiu Fondil on hea meel teatada, et tänavu oleme koos vabatahtlike ja koostööpartneritega aidanud meisterdada ning loodusesse paigaldada juba 655 uut pesakasti. See on oluline panus Eesti elurikkuse hoidmisse ja õõnespesitsejate elutingimuste parandamisse.

Miks on pesakastid olulised?

Meie elukeskkond muutub kiiresti. Linnades, aedlinnades ja uutes elurajoonides on hoonete renoveerimise ning kaasaegse ehituse tõttu kadunud paljud räästaalused praod ja muud looduslikud pesitsuspaigad. Ka noor haljastus ja hooldatud aiad ei paku veel piisavalt puuõõnsusi, kus linnud saaksid pesitseda.

Pesakastid on olulised ka metsades. Eesti boreaalsetes metsades sõltub elurikkus looduslikest häiringutest ja mitmekesisest maastikust. Majandusmetsades, kus looduslikke õõnsusi võib ajutiselt nappida, pakuvad pesakastid lindudele kiiresti valmivaid ja tõhusaid asenduselupaiku.

Keda uutes pesakastides ootame?

Enamik tänavu valminud pesakaste on 3,5 cm lennuavaga, mis sobib hästi mitmele õõnespesitsejale, näiteks:

• rasvatihasele;
• puukoristajale;
• põld- ja koduvarblasele;
• väänkaelale.

Need linnud on väärtuslikud looduslikud kahjuritõrjujad. Näiteks võib üks rasvatihase pere pesitsushooajal hävitada kümneid tuhandeid putukaid ja röövikuid, aidates hoida meie aiad ja metsad tervena.

Pesakaste kasutavad aeg-ajalt ka teised loomad, näiteks nahkhiired, kellele need pakuvad turvalist päevast varjepaika.

Täname kõiki, kes osalesid!

Selline tulemus sünnib ainult ühise tegutsemise tulemusena. Südamlik tänu kõigile vabatahtlikele ning eriline tänu lastele ja lapsevanematele, kes meie juhendamisel ning koostööpartnerite toel suveüritustel innukalt saagisid, puurisid ja pesakaste meisterdasid.

Teie panus aitab päriselt kaasa Eesti looduse hoidmisele. Meie maastikepäevi aitasid korraldada Eesti Jahimeeste Selts, Elering ja KIK.

Tuletame meelde, et pesakasti ülespanek on alles algus. Selleks et pesakast püsiks lindudele sobiva koduna, tuleks seda igal aastal talve lõpus puhastada. Nii saavad uued linnupered kevadel asuda elama puhtasse ja turvalisse pesapaika.

Erinevaid pesakaste leiad siit: Loodushoiu Fond

Pärnumaal mõõdeti Euroopa kõrgeim haab

Pärnumaal Saarde vallas tehti ajalugu, kui Nigula looduskaitsealal mõõdeti Eesti ja tõenäoliselt kogu Euroopa kõrgeim harilik haab (Populus tremula). Uue rekordi kõrguseks on hämmastavad 45,5 meetrit.

Tänavu 30. märtsil toimunud täpismõõdistamise käigus leiti Nigula looduskaitseala sihtkaitsevööndist terve grupp hiigelhaabasid, mis lükkasid senised rekordid troonilt. Kui seni peeti Eesti kõrgeimaks 2021. aastal Valgamaal mõõdetud 43,2-meetrist isendit, siis nüüd selgus, et Pärnumaa metsad peidavad endas suisa kolme puud, mis sellest kõrgemad:

• Rekordpuu: 45,5 meetrit (tüve ümbermõõt 304 cm)
• Teine koht: 44,8 meetrit
• Kolmas koht: 43,7 meetrit

See leid ei ole oluline vaid Eesti kontekstis. Rahvusvahelise hiidpuid koondava andmebaasi Monumental Trees andmetel oli senine Euroopa kõrgeim registreeritud harilik haab Poolas kasvav 41,4-meetrine isend. Pärnumaa hiiglased ületavad seda tähist enam kui nelja meetriga.

Hiigelhaabadeni juhatas tee Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Enn Pärt, kes tegi põhjaliku eeltöö kõrguskaartide analüüsil ja tuvastas esmased kandidaadid tavakõrgusmõõtjaga. Lõpliku, kümnesentimeetrise täpsusega kinnituse andis Eesti Maaülikooli geodeesia spetsialist Harli Jürgenson elektrontahhümeetriga.

Mõõtmisprotsess raskesti ligipääsetavas põlismetsas oli füüsiliselt nõudlik ja võttis tunde. "Nii täpse tulemuse saamiseks tuli teha kümneid mõõtmisi oludes, kus surnud ja langenud puud tegid liikumise keeruliseks," kirjeldas Hendrik Relve. Juurdekasvupuuriga määrati kõrgeima puu vanuseks ligikaudu 110 aastat. Puiduproovilt oli näha, et tüvi on kuni südamikuni mädanikuta. See tähendab et puu on igati elujõuline ja ta kasv jätkub.

Põlispuude uurija Hendrik Relve sõnul on selline leid märgilise tähtsusega nii loodusteaduslikult kui ka kultuuriliselt: "Need puud on meie loodusmaastiku sambad. Haab on valitud ka Eesti 2026. aasta puuks ning sellise rekordi sünd just sel aastal on erakordselt sümboolne." Huvilistel on oluline teada, et puudeni jõudmine on keeruline ja looduse säästmiseks on soovitatav kasutada giidi abi.

Loodushoiu Fond, kes avastuse avalikustas, kutsub kõiki maaomanikke üles märkama ja hoidma oma maal asuvaid erilisi puid ja registreerima oma lubadus ka www.loodushoiufond.ee/polispuu.

Lisainfo
Hendrik Relve
5235667

 

Harli Jürgenson tahhümeetriga haabade kõrgust mõõtmas. Foto Piret Jürgenson

Enn Pärt mõõtmas rekordhaava vanust. Foto Hendrik Relve

 Mõõtjate meeskond (vasakult paremale) Hendrik Relve, Enn Pärt, Harli Jürgenson. Foto Piret Jürgenson