INIMESE JA LOODUSE KOOSKÕLA
Loodushoiu Fond on tasakaalukas ja koostööle suunatud ühendus, mis soovib turgutada eraalgatuslikke loodushoiu tegevusi Eestis.
Meie missioonALGATUS
Põlispuud
Hea maaomanik! Kutsume sind liituma põlispuu hoidja kampaaniaga või avastama põlispuude register
Põlispuu hoidja Põlispuu registerUUDISED
Ole kursis meie tegemiste ja värskete mõtetega kogu maailmast
Uudis
Loodushoiu Fond aitab kaasa elurikastele päikeseparkidele
Päikeseparke seostatakse peamiselt energiatootmisega, kuid harvemini mõeldakse sellele, et looduslikus keskkonnas asuvates parkides võiks toetada ka elurikkust. Kuidas seda saavutada ja kuidas saaks paremini ära kasutada paneelidevahelist maad?
Nendele küsimustele saab vastuse värsket Osooni lugu vaadates.
Loodushoiu Fond teeb koostööd Kaamos Grupi ettevõtetega ning on selle raames kaardistanud ära kümme päikeseparki ja pakkunud välja erinevad elurikkust edendavad tegevused.
Näiteks võiks päikeseparkide paneelide vahelist ala kasutada taimkatte taastamiseks, sealhulgas külvata kohalikke taimi, mis pakuvad varjupaika ja toiduallikat tolmeldajatele ning teistele putukatele. Selline lahendus ei suurenda üksnes pargi ökosüsteemiväärtust, vaid vähendab ka vajadust sagedase niitmise järele, mis omakorda vähendab hoolduskulusid ja süsinikujalajälge.
Mitmed teadusuuringud on tõestanud, et elurikkuse toetamist saab soodustada mitmel viisil. Näiteks võiks mõelda väikeste veekogude loomisele või pesitsuskohtade rajamisele lindudele ja väikeloomadele. Samuti saab luua mesilasala, mis mitte ainult ei toeta mesilasi ja teisi tolmeldajaid, vaid aitab ka põllumajanduse tolmeldamise kaudu suurendada saagikust.
Samal ajal tagavad päikesepargid täiendava energiaallika, aidates kaasa rohepöörde eesmärkidele. Päikeseparkides rakendatavad loodussõbralikud lahendused võivad pakkuda eeskuju ka teistele taastuvenergia tootjatele.
Blogi
Uuenemisökoloogia: antropotseeni ajastu looduskaitse
Millised on uuenemisökoloogia (renewal ecology) põhimõtted ja kuidas suhestuvad need teiste seotud distsipliinidega?
Bowmani uurimisrühm arutleb, et keskkonnamuutuste kiirus ja ülemaailmne ulatus sunnivad ökolooge oma teoreetilisi põhimõtteid ja juhtimistavasid ümber kujundama. Nende sõnul on valitsev taastamisökoloogia, mille eesmärk on kehtestada ajaloolised ökoloogilised tingimused, ebapiisav. Geograafiliselt piiritletud looduskaitsealad ei suuda kaitsta kogu bioloogilist mitmekesisust ning majandamismeetmete suhtes kohaldatav ettevaatuspõhimõte ei taga enam ökoloogilise kahju vältimist. See kohaldub ka Eestis.
Lisaks on inimeste reaktsioonil ülemaailmsetele keskkonnamuutustele nagu ränne, kaitseinfrastruktuuride ehitamine ja maakasutuse muutmine, omakorda negatiivne keskkonnamõju. Inimeste kohanemismeetmeid kiirete ökoloogiliste muutustega saab kujundada bioloogilise mitmekesisuse hüvanguks.
Uuenemisökoloogia tunnistab vajadust viia kooskõlla elurikkus inimeste loodud infrastruktuuriga – nii et mõlemad sellest kasu saaks. Peter Kareiva ja Michelle Marvieri The Conservation Science ning Chris Thomas`i Planeedi pärijad tunnistavad kliimamuutustega kohanemiseks vajalikku uute ökosüsteemide aktsepteerimist. Lisaks allpool väljatoodud teoreetiliste raamistike erinevustele, saab huvitatu kuulata Emma Marrise TED ettekannet: Nature is everywhere -- we just need to learn to see it | Emma Marris - YouTube.
Praktikutele
- Aktsepteerides keskkonnamuutusi vältimatu ja pöördumatuna, annab uuendusökoloogia neile, kes tegelevad looduskaitsega, suurema ühiskondliku loa innovatsiooniks.
- Pöördumatult halvenenud maa ja veekogud võivad pakkuda võimalusi bioloogilise funktsiooni ja mitmekesisuse uuenemiseks kohtades, kus katsed taastada endist looduslikku seisundit ebaõnnestuksid.
- Linna- ja põllumajandusmaastikke, mis on suures osas maha kantud tõhusaks kaitseks, saab ümber kujundada liikide elupaigaks, millel on suurem ökoloogiline funktsionaalsus, pakkudes samal ajal kaaskasu inimeste heaoluks.
Üha enam tunnistatakse, et klassikalised lähenemisviisid looduskaitsele ja loodusvarade haldamisele ei suuda antropotseeni väljakutsetele vastata.
Martin et al. (2014) annab ülevaate, kuidas olemasolevad teadusvaldkonnad ja välja pakutud uued ning nendega seotud kontseptsioonid aitavad kaasa kaitse-eesmärkidele ja inimeste elulaadi hoidmisele globaalsete keskkonnamuutuste ees.
Uuendusökoloogia kontseptsioon on määratletud kui lahendustele keskendunud distsipliin, mille eesmärk on luua ja hallata ökosüsteeme, eesmärgiga maksimeerida nii bioloogilist mitmekesisust kui ka inimeste heaolu kiirete keskkonnamuutuste ees. Allpool kirjeldatakse lühidalt, kuidas uuendusökoloogia erineb või laiendab mõningaid olulisi seotud valdkondi ja kontseptsioone.
Agroökoloogia (Agroecology): uuendusökoloogia sisaldab Perringsi jt (2006) seisukohta, et põllumajanduse ökoloogilise süsteemi mõistmine, milles bioloogiline mitmekesisus mängib olulist rolli toiduainete tootmisel ja ökosüsteemide pakkumisel, on oluline, arvestades loodusliku maa üha suuremat muundamist põllumajanduskultuuriks, et toita kasvavat inimkonda.
Kaastundlik looduskaitse (Compassionate Conservation): lähenemine troofiliste koostoimete haldamiseks, et vähendada vajadust surmava kontrolli järele eluslooduse ja kahjurite liikide stabiliseerimiseks (Ramp & Bekoff 2015). Sellist eetilist kaalutlust jagatakse uuendusökoloogias.
Looduskaitsebioloogia (Conservation Biology): eesmärk on vähendada liikide väljasuremise ohtu ja nende elupaikade kadu, vältida pakutavate teenuste halvenemist, võttes aluseks standardina varasema arvukuse, positsiooni ja/või struktuuri. Martin et al. pakub uuendusökoloogiat traditsioonilise looduskaitsebioloogia alternatiiviks. Uuendusökoloogia võimaldab keskenduda kohanemise võimalustele, pakkudes elurikkusele kasu, samal ajal kui inimesed otseselt või kaudselt kohanevad globaalsete muutustega.
Looduskaitseteadus (Conservation Science): Kareiva ja Marvieri (2012) ettepanek on muuta looduskaitsebioloogia praeguste ohtude suhtes tundlikumaks ja asjakohasemaks, nii et looduskaitse oleks ajas dünaamiline. Nad väidavad, et inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus peavad olema kesksel kohal kõigis kaitsealastes jõupingutustes. Keskenduda tuleb ökosüsteemide teenuste osutamisele, mis on uuendusökoloogia keskmes.
Inimökoloogia (Human Ecology): interdistsiplinaarne ja transdistsiplinaarne uurimissuund inimeste ja looduslike ja ehitatud keskkondade vaheliste suhete kohta. Selgelt määratletud ja andmerikastes süsteemides saab kasutada inimökoloogias välja töötatud meetodeid, et hinnata tõenäolist bioloogilist mitmekesisust ja inimkasu, mis on seotud alternatiivsete uuendusökoloogia sekkumistega. Selline terviklik arusaam inimese ja looduse sidumisest on uuendusökoloogia praktika jaoks ülioluline.
Sekkumisökoloogia (Intervention Ecology): Hobbs jt (2011) kirjeldasid taastamisökoloogia ja maakorralduse suunamist "läbimõelduma eksperimentaalse lähenemisviisi suunas, mis on seotud adaptiivse juhtimisega" ja on soovitanud mõistet "sekkumisökoloogia", et seda lähenemist kasutada. Uuenemisökoloogia tugineb sellele argumendile, keskendudes vajadusele kujundada ökosüsteeme teadlikult ja neid aktiivselt hallata, kasutades sihipäraseid sekkumisi enneolematute keskkonnamuutuste korral.
Uudsed ökosüsteemid (Novel Ecosystems): kontseptsioon, et uued liikide kogumid tulenevad erinevatest reaktsioonidest globaalsetele muutustele (Hobbs et al. 2006). Need kogumid võivad olla bioloogiliselt mitmekesised, funktsionaalsed, vastupidavad ja isemajandavad. Uuendusökoloogia eesmärk on hallata selliste uudsete kogumike liikumisteid, et maksimeerida bioloogilist mitmekesisust ja teenuseid.
Ettevaatuspõhimõtte ja bioloogilise mitmekesisuse ettevaatuspõhimõte (Precautionary Principle and Biodiversity): ettevaatuspõhimõtte keskmes on põhimõte "ära tee kahju" ja "tõendamiskohustuse" asetamine keskkonna muutjatele. Kuid liiga ettevaatlik lähenemine aktiivsete sekkumiste läbiviimisele liikide päästmiseks võib iseenesest kaasa aidata väljasuremisohule (Myers 1993). Uuenemisökoloogia pooldab pigem riskide maandamist kui riskide vältimist, mis on loomupärane sekkumisökoloogiale (vt eespool).
Lepitusökoloogia (Reconciliation Ecology): Rosenzweig (2003) tunnistas ettenägelikult, et tuleks teha jõupingutusi erinevate inimtekkeliste maastike muutmiseks, et luua elupaik liikidele, suurendades seeläbi bioloogilist mitmekesisust. Uuendusökoloogia hõlmab seda ideed, kuid globaalsete keskkonnamuutuste ulatusliku mõju tõttu rakendab seda kõigile looduslikele süsteemidele.
Taastamisökoloogia (Restoration Ecology): Selle lähenemisviisi eesmärk on üldiselt aidata taastada ökosüsteeme, mis on halvenenud või hävitatud, naasmaks häiringueelsesse seisu. Uuendusökoloogia tunnistab, et paljudel juhtudel tähendab keskkonnamuutuste kiirus, et sellist eesmärki tõenäoliselt ei saavutata. Selle asemel edendatakse selliste maastike loomist ja/või täiustamist, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust ja pakuvad muutuste kontekstis ökosüsteemiteenuseid.
Linnaökoloogia (Urban Ecology): kõigi organismide – inimeste ja mitte-inimeste – vaheliste suhete ja koostoimete uurimine inimtekkelises maastikus. Seda distsipliini võib pidada uuendusökoloogia põhikomponendiks.
Blogi
Lähenedes lahendustega, U.S. Fish and Wildlife ekspertide soovitus
Kliimamuutustega tegelemine ei sõltu ühest lahendusest. Nii nagu kliimamuutused mõjutavad erinevaid elupaiku ja liike erinevalt, on meie reageerimisel vaja erinevaid lahendusi.
Ei saa lihtsalt mööda vaadata niikuinii toimuvatest muutustest. Siin me toome välja USA. Fish & Wildlife Service kirjelduse kliima ja bioloogilise mitmekesisuse omavahelisest suhtest.
Kliimamuutus on keeruline loodusvarade majandamise probleem, sest see hõlmab püsivaid muutusi suurtel maa-aladel, vetes ja geograafilistes piirkondades - ja seda kogetakse kohalikel tasanditel erinevalt.
Kliimamuutustest tingitud või sellest tingitud halvenenud tingimused võivad muuta piirkondi, kus kalad, taimed ja elusloodus elavad ning rändavad; muutes looduskeskkonda, nagu elupaigad ja ökosüsteemid, mis tekkisid sadade või tuhandete aastate jooksul. Nende enneolematute muutuste tagajärjed ei ole teada.
Kliimamuutused mõjutavad jätkuvalt meie riigi kalu, elusloodust ja taimeressursse sügavalt:
- Kuigi paljud liigid jätkavad õitsengut, võivad mõned populatsioonid väheneda, paljud muudavad oluliselt oma õitsemise aega ja teised seisavad silmitsi suurenenud väljasuremisohuga
- Mõned liigid jäävad looduses ellu ainult tänu otsese ja pideva loodushoiu töid tegevate inimeste sekkumise kaudu.
Kliimamuutuste mõju esineb sagedamini ja põhjustab rohkem kahju kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Kuna need keskkonnamuutused on selgelt esil ja nii laialt levinud, kasutame parimat olemasolevat teadust, et aidata otsustada, kus kohaneda, kus vastu seista ja milliseid vahendeid selleks vaja on.
Kohanemine, leevendamine ja kogukonna kaasamine
Loodushoiu töö ja koostööle suunatud suhtumise abil oleme pühendunud kliimamuutustele reageerimise, kohanemise ja leevendamise jõupingutuste kaudu. Samuti teeme tihedat koostööd kohalike maaomanikega, et rakendada lahendusi kohalikul tasandil.
Kohanemine: kalade, taimede ja eluslooduse abistamine kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja mõjude vähendamisel, rakendades liikide ja elupaikade haldamiseks tipptasemel teadust.
Leevendamine: planeedi soojendava reostuse (kasvuhoonegaaside) taseme vähendamine Maa atmosfääris.
Maakogukonna kaasamine: jõudude ühendamine teistega, et leida lahendusi kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele ja ohtudele maismaal. Fookuses siinkohal hoiame maaomanikke.
Resist-Accept-Direct
Mõnikord võib olla keeruline kindlaks teha, kumb on sobivav lahendus – kas kohanemine või leevendamine - järsku hoopis mõlemad või kumbki.
Selle probleemi lahendamiseks on teadlased, avaliku sektori maaomanikud ja loodusvarade haldajad kogu maailmas välja töötanud raamistiku "Resist-Accept-Accept-Direct", milles uuritakse, milline vastus, kui üldse, on antud stsenaariumi jaoks kõige sobivam.
Eesti peab töötama selle nimel, et meil tekiks lisaks traditsioonilisele looduskaitsele ehk vastupanus muutuste ees, ka muutuste aktsepteerimise meetmestki ja aktiivse muutmise meetmestik.Vastupanu suund, töötades funktsiooni, struktuuri või koostise säilitamiseks või taastamiseks, lähtudes ajaloolistest või vastuvõetavatest praegustest tingimustest.
- Vastupanu osutamine tähendab süsteemi tagasiviimist ajaloolisse seisundisse.
- Muutuste aktsepteerimise suund, võimaldades muutusel sekkumata toimuda. Aktsepteerimine tähendab, et loodus saab muuta tingimusi ilma (vastu-)reaktsioonita majandajate poolt.
- Muutuste suunamise suund, kujundades aktiivselt juhtimisprotsesse, funktsiooni, struktuuri või kooslust soovitud seisundi suunas. Suunates rakendatakse meetmeid, et viia süsteem jõuliselt mingi tingimuse poole, mida inimesed peavad soovitavaks.
Meie väike kodumaa
Eesti on hemiboreaalne regioon. See tähendab, et parasvööde ja boreaalne saavad meie juures kokku. Ühe liigid on enda kohastumuse lõunapiiril (nt lendorav, mesimurakas) ja teised põhjaserval.
Kliima soojenedes liiguvad “külmale maale” need, kellel on siin liiga soe. Asemele julgevad tulla liigid lõunast. Kui me neil lubame tulla, teistele on siin nagunii liiga soe.
Mida see tähendab maa- ja metsaomaniku jaoks?
- analüüsi võimalusi kasvatada teistsuguseid liike või sorte, mis on põuale vastupidavamad
- analüüsi oma põllumaa metsastamise puhul võimalust ja vajadust istutada teistsuguseid liike - pööki vms.
Kohaneme ja leevendame.
ALGATUS
Istutades tulevikku!
Istutades metsa, istutame tulevikku. Aitame kokku viia maaomanikud ja metsaistutajad!
Avasta AnnetaALGATUS
Põlispuud
Hea maaomanik! Kutsume sind liituma põlispuu hoidja kampaaniaga või avastama põlispuude register
Põlispuu hoidja Põlispuu register