BLOGI

Uuenemisökoloogia: antropotseeni ajastu looduskaitse

Millised on uuenemisökoloogia (renewal ecology) põhimõtted ja kuidas suhestuvad need teiste seotud distsipliinidega?

Bowmani uurimisrühm arutleb, et keskkonnamuutuste kiirus ja ülemaailmne ulatus sunnivad ökolooge oma teoreetilisi põhimõtteid ja juhtimistavasid ümber kujundama. Nende sõnul on valitsev taastamisökoloogia, mille eesmärk on kehtestada ajaloolised ökoloogilised tingimused, ebapiisav. Geograafiliselt piiritletud looduskaitsealad ei suuda kaitsta kogu bioloogilist mitmekesisust ning majandamismeetmete suhtes kohaldatav ettevaatuspõhimõte ei taga enam ökoloogilise kahju vältimist. See kohaldub ka Eestis.

Lisaks on inimeste reaktsioonil ülemaailmsetele keskkonnamuutustele nagu ränne, kaitseinfrastruktuuride ehitamine ja maakasutuse muutmine, omakorda negatiivne keskkonnamõju. Inimeste kohanemismeetmeid kiirete ökoloogiliste muutustega saab kujundada bioloogilise mitmekesisuse hüvanguks.

Uuenemisökoloogia tunnistab vajadust viia kooskõlla elurikkus inimeste loodud infrastruktuuriga – nii et mõlemad sellest kasu saaks. Peter Kareiva ja Michelle Marvieri The Conservation Science ning Chris Thomas`i Planeedi pärijad tunnistavad kliimamuutustega kohanemiseks vajalikku uute ökosüsteemide aktsepteerimist. Lisaks allpool väljatoodud teoreetiliste raamistike erinevustele, saab huvitatu kuulata Emma Marrise TED ettekannet: Nature is everywhere -- we just need to learn to see it | Emma Marris - YouTube.

Praktikutele

• Aktsepteerides keskkonnamuutusi vältimatu ja pöördumatuna, annab uuendusökoloogia neile, kes tegelevad looduskaitsega, suurema ühiskondliku loa innovatsiooniks.
• Pöördumatult halvenenud maa ja veekogud võivad pakkuda võimalusi bioloogilise funktsiooni ja mitmekesisuse uuenemiseks kohtades, kus katsed taastada endist looduslikku seisundit ebaõnnestuksid.
• Linna- ja põllumajandusmaastikke, mis on suures osas maha kantud tõhusaks kaitseks, saab ümber kujundada liikide elupaigaks, millel on suurem ökoloogiline funktsionaalsus, pakkudes samal ajal kaaskasu inimeste heaoluks.

Üha enam tunnistatakse, et klassikalised lähenemisviisid looduskaitsele ja loodusvarade haldamisele ei suuda antropotseeni väljakutsetele vastata.

Martin et al. (2014) annab ülevaate, kuidas olemasolevad teadusvaldkonnad ja välja pakutud uued ning nendega seotud kontseptsioonid aitavad kaasa kaitse-eesmärkidele ja inimeste elulaadi hoidmisele globaalsete keskkonnamuutuste ees. 

Uuendusökoloogia kontseptsioon on määratletud kui lahendustele keskendunud distsipliin, mille eesmärk on luua ja hallata ökosüsteeme, eesmärgiga maksimeerida nii bioloogilist mitmekesisust kui ka inimeste heaolu kiirete keskkonnamuutuste ees. Allpool kirjeldatakse lühidalt, kuidas uuendusökoloogia erineb või laiendab mõningaid olulisi seotud valdkondi ja kontseptsioone. 

Agroökoloogia (Agroecology): uuendusökoloogia sisaldab Perringsi jt (2006) seisukohta, et põllumajanduse ökoloogilise süsteemi mõistmine, milles bioloogiline mitmekesisus mängib olulist rolli toiduainete tootmisel ja ökosüsteemide pakkumisel, on oluline, arvestades loodusliku maa üha suuremat muundamist põllumajanduskultuuriks, et toita kasvavat inimkonda.

Kaastundlik looduskaitse (Compassionate Conservation): lähenemine troofiliste koostoimete haldamiseks, et vähendada vajadust surmava kontrolli järele eluslooduse ja kahjurite liikide stabiliseerimiseks (Ramp & Bekoff 2015). Sellist eetilist kaalutlust jagatakse uuendusökoloogias.

Looduskaitsebioloogia (Conservation Biology): eesmärk on vähendada liikide väljasuremise ohtu ja nende elupaikade kadu, vältida pakutavate teenuste halvenemist, võttes aluseks standardina varasema arvukuse, positsiooni ja/või struktuuri. Martin et al. pakub uuendusökoloogiat traditsioonilise looduskaitsebioloogia alternatiiviks. Uuendusökoloogia võimaldab keskenduda kohanemise võimalustele, pakkudes elurikkusele kasu, samal ajal kui inimesed otseselt või kaudselt kohanevad globaalsete muutustega.

Looduskaitseteadus (Conservation Science): Kareiva ja Marvieri (2012) ettepanek on muuta looduskaitsebioloogia praeguste ohtude suhtes tundlikumaks ja asjakohasemaks, nii et looduskaitse oleks ajas dünaamiline. Nad väidavad, et inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus peavad olema kesksel kohal kõigis kaitsealastes jõupingutustes. Keskenduda tuleb ökosüsteemide teenuste osutamisele, mis on uuendusökoloogia keskmes.

Inimökoloogia (Human Ecology): interdistsiplinaarne ja transdistsiplinaarne uurimissuund inimeste ja looduslike ja ehitatud keskkondade vaheliste suhete kohta. Selgelt määratletud ja andmerikastes süsteemides saab kasutada inimökoloogias välja töötatud meetodeid, et hinnata tõenäolist bioloogilist mitmekesisust ja inimkasu, mis on seotud alternatiivsete uuendusökoloogia sekkumistega. Selline terviklik arusaam inimese ja looduse sidumisest on uuendusökoloogia praktika jaoks ülioluline.

Sekkumisökoloogia (Intervention Ecology): Hobbs jt (2011) kirjeldasid taastamisökoloogia ja maakorralduse suunamist "läbimõelduma eksperimentaalse lähenemisviisi suunas, mis on seotud adaptiivse juhtimisega" ja on soovitanud mõistet "sekkumisökoloogia", et seda lähenemist kasutada. Uuenemisökoloogia tugineb sellele argumendile, keskendudes vajadusele kujundada ökosüsteeme teadlikult ja neid aktiivselt hallata, kasutades sihipäraseid sekkumisi enneolematute keskkonnamuutuste korral.

Uudsed ökosüsteemid (Novel Ecosystems): kontseptsioon, et uued liikide kogumid tulenevad erinevatest reaktsioonidest globaalsetele muutustele (Hobbs et al. 2006). Need kogumid võivad olla bioloogiliselt mitmekesised, funktsionaalsed, vastupidavad ja isemajandavad. Uuendusökoloogia eesmärk on hallata selliste uudsete kogumike liikumisteid, et maksimeerida bioloogilist mitmekesisust ja teenuseid.

Ettevaatuspõhimõtte ja bioloogilise mitmekesisuse ettevaatuspõhimõte (Precautionary Principle and Biodiversity): ettevaatuspõhimõtte keskmes on põhimõte "ära tee kahju" ja "tõendamiskohustuse" asetamine keskkonna muutjatele. Kuid liiga ettevaatlik lähenemine aktiivsete sekkumiste läbiviimisele liikide päästmiseks võib iseenesest kaasa aidata väljasuremisohule (Myers 1993). Uuenemisökoloogia pooldab pigem riskide maandamist kui riskide vältimist, mis on loomupärane sekkumisökoloogiale (vt eespool).

Lepitusökoloogia (Reconciliation Ecology): Rosenzweig (2003) tunnistas ettenägelikult, et tuleks teha jõupingutusi erinevate inimtekkeliste maastike muutmiseks, et luua elupaik liikidele, suurendades seeläbi bioloogilist mitmekesisust. Uuendusökoloogia hõlmab seda ideed, kuid globaalsete keskkonnamuutuste ulatusliku mõju tõttu rakendab seda kõigile looduslikele süsteemidele.

Taastamisökoloogia (Restoration Ecology): Selle lähenemisviisi eesmärk on üldiselt aidata taastada ökosüsteeme, mis on halvenenud või hävitatud, naasmaks häiringueelsesse seisu. Uuendusökoloogia tunnistab, et paljudel juhtudel tähendab keskkonnamuutuste kiirus, et sellist eesmärki tõenäoliselt ei saavutata. Selle asemel edendatakse selliste maastike loomist ja/või täiustamist, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust ja pakuvad muutuste kontekstis ökosüsteemiteenuseid.

Linnaökoloogia (Urban Ecology): kõigi organismide – inimeste ja mitte-inimeste – vaheliste suhete ja koostoimete uurimine inimtekkelises maastikus. Seda distsipliini võib pidada uuendusökoloogia põhikomponendiks.

Lähenedes lahendustega, U.S. Fish and Wildlife ekspertide soovitus

Kliimamuutustega tegelemine ei sõltu ühest lahendusest. Nii nagu kliimamuutused mõjutavad erinevaid elupaiku ja liike erinevalt, on meie reageerimisel vaja erinevaid lahendusi. 

Ei saa lihtsalt mööda vaadata niikuinii toimuvatest muutustest. Siin me toome välja USA. Fish & Wildlife Service kirjelduse kliima ja bioloogilise mitmekesisuse omavahelisest suhtest.

Kliimamuutus on keeruline loodusvarade majandamise probleem, sest see hõlmab püsivaid muutusi suurtel maa-aladel, vetes ja geograafilistes piirkondades - ja seda kogetakse kohalikel tasanditel erinevalt.

Kliimamuutustest tingitud või sellest tingitud halvenenud tingimused võivad muuta piirkondi, kus kalad, taimed ja elusloodus elavad ning rändavad; muutes looduskeskkonda, nagu elupaigad ja ökosüsteemid, mis tekkisid sadade või tuhandete aastate jooksul. Nende enneolematute muutuste tagajärjed ei ole teada.  

Kliimamuutused mõjutavad jätkuvalt meie riigi kalu, elusloodust ja taimeressursse sügavalt: 

• Kuigi paljud liigid jätkavad õitsengut, võivad mõned populatsioonid väheneda, paljud muudavad oluliselt oma õitsemise aega ja teised seisavad silmitsi suurenenud väljasuremisohuga
• Mõned liigid jäävad looduses ellu ainult tänu otsese ja pideva loodushoiu töid tegevate inimeste sekkumise kaudu.

Kliimamuutuste mõju esineb sagedamini ja põhjustab rohkem kahju kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Kuna need keskkonnamuutused on selgelt esil ja nii laialt levinud, kasutame parimat olemasolevat teadust, et aidata otsustada, kus kohaneda, kus vastu seista ja milliseid vahendeid selleks vaja on. 

Kohanemine, leevendamine ja kogukonna kaasamine

Loodushoiu töö ja koostööle suunatud suhtumise abil oleme pühendunud kliimamuutustele reageerimise, kohanemise ja leevendamise jõupingutuste kaudu. Samuti teeme tihedat koostööd kohalike maaomanikega, et rakendada lahendusi kohalikul tasandil. 

Kohanemine: kalade, taimede ja eluslooduse abistamine kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja mõjude vähendamisel, rakendades liikide ja elupaikade haldamiseks tipptasemel teadust.

Leevendamine: planeedi soojendava reostuse (kasvuhoonegaaside) taseme vähendamine Maa atmosfääris.

Maakogukonna kaasamine: jõudude ühendamine teistega, et leida lahendusi kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele ja ohtudele maismaal. Fookuses siinkohal hoiame maaomanikke.

Resist-Accept-Direct

Mõnikord võib olla keeruline kindlaks teha, kumb on sobivav lahendus – kas kohanemine või  leevendamine - järsku hoopis mõlemad või kumbki. 

Selle probleemi lahendamiseks on teadlased, avaliku sektori maaomanikud ja loodusvarade haldajad kogu maailmas välja töötanud raamistiku "Resist-Accept-Accept-Direct", milles uuritakse, milline vastus, kui üldse, on antud stsenaariumi jaoks kõige sobivam. 

Eesti peab töötama selle nimel, et meil tekiks lisaks traditsioonilisele looduskaitsele ehk vastupanus muutuste ees, ka muutuste aktsepteerimise meetmestki ja aktiivse muutmise meetmestik.Vastupanu suund, töötades funktsiooni, struktuuri või koostise säilitamiseks või taastamiseks, lähtudes ajaloolistest või vastuvõetavatest praegustest tingimustest. 

• Vastupanu osutamine tähendab süsteemi tagasiviimist ajaloolisse seisundisse.
• Muutuste aktsepteerimise suund, võimaldades muutusel sekkumata toimuda. Aktsepteerimine tähendab, et loodus saab muuta tingimusi ilma (vastu-)reaktsioonita majandajate poolt.
• Muutuste suunamise suund, kujundades aktiivselt juhtimisprotsesse, funktsiooni, struktuuri või kooslust soovitud seisundi suunas. Suunates rakendatakse meetmeid, et viia süsteem jõuliselt mingi tingimuse poole, mida inimesed peavad soovitavaks.

Meie väike kodumaa

Eesti on hemiboreaalne regioon. See tähendab, et parasvööde ja boreaalne saavad meie juures kokku. Ühe liigid on enda kohastumuse lõunapiiril (nt lendorav, mesimurakas) ja teised põhjaserval.

Kliima soojenedes liiguvad “külmale maale” need, kellel on siin liiga soe. Asemele julgevad tulla liigid lõunast. Kui me neil lubame tulla, teistele on siin nagunii liiga soe.

Mida see tähendab maa- ja metsaomaniku jaoks?

• analüüsi võimalusi kasvatada teistsuguseid liike või sorte, mis on põuale vastupidavamad
• analüüsi oma põllumaa metsastamise puhul võimalust ja vajadust istutada teistsuguseid liike - pööki vms.

Kohaneme ja leevendame.

Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Lugu puu taga: Viiralti tamme tähtsusest Eduard Wiiralti loomingus

Euroopa 2024. aasta puu konkursil esindab Eestit Viiralti tamm Viljandimaalt. Tegu on siiani väga elujõulise ja tõeliselt väärika ajalooga puuga, mis on kesksel kohal ka Eduard Wiiralti graafilisel lehel „Viljandi maastik“. Selle teose taustast on Viljandis tegutseva Kondase keskuse juht, kunstiajaloolane Mari Vallikivi kirjutanud oma raamatus „Viljandi motiiv“ nõnda:

„Eduard Wiiralt, Eesti tuntumaid graafikuid, viibis 1943. aasta juulist kuni septembrini Viljandi lähedal Uusna mõisas, kust ta peaaegu igal hommikul lasi end Viljandi külje all asuvasse Tamme tallu ja õhtul tagasi sõidutada. Vahel jäi ta pererahva nurgakambrisse ka ööbima. Viljandi piirist pooleteise kilomeetri kaugusel sündisid Wiiralti viimased Eestis valminud graafilised lehed „Virve“ ja „Viljandi maastik“. 

Viimasel on kujutatud talu lähedal kasvavat mitmesaja-aastast, tõenäoliselt Põhjasõja-aegset puud, ametliku nimega Tamme-Koori tamme taluperemehe Gori Tamme (1891–1952) järgi. Lisaks puule graveeris Wiiralt plaadile talu kostil oleva tütarlapse, pikutava lehma, rukkihakid ja taevasse tõusvad rünkpilved. 

See augustikuu lõpupäevadel vabas õhus graveeritud, üldtuntuks saanud graafikateos omandas hiljem sügavama tähenduse, sümboliseerides eesti rahva kestmajäämist üle maa käinud tormide kiuste.

Tänu Viini kujutavate kunstnike seltsi korraldatud personaalnäitusele reisis Wiiralt 1944. aasta kevadel Austriasse. Viini näitusel oli eksponeeritud ka teos „Viljandi maastik“, mille kohta leiab väljapaneku saatelehelt järgmised read: „Selle eesti maatüki ees on muidu nii suletud, vaikiva põhjamaalase süda täielikult avatud...“. Suvel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse Wiiralt ei naasnud. Hiljem jõudis kunstnik juba tuttavasse Pariisi, kus ta 1954. aastal suri.“

Euroopa eriliste puude konkursil võistleb Viiralti tamm 14 põneva puuga. Rahvahääletus kestab 22. veebruarini, oma hääle saab anda aadressil www.treeoftheyear.org/vote. Igaüks saab anda kaks häält ja peale hääletamist tuleb valik kindlasti kinnitada, selleks saadetakse meiliaadressile link. Euroopa aasta puu konkursiga tõstetakse esile kultuurilooliselt olulisi puid.

Eduard Wiiralti teos „Viljandi maastik“ Kondase keskuses, kus sellele teosele oli aastal 2013 pühendatud eraldi näitus. Foto: Mari Vallikivi

Looduskaitses registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Artikkel on avaldatud Maalehes 12.12.2023

Mõni aasta tagasi tegime oma majapidamises ja ettevõtetes jäätmete sorteerimise katse. Paari kuu jooksul sorteerisime hoolikalt ja kaalusime siis eraldi kõik jäätmeliigid. Kõik liigiti kogutavad pakendid, orgaanilised komposteeritavad jäätmed eraldi ja lõpuks segaolmejäätmed. Tulemus üllatas – oli ainult 7% jäätmeid, mida ei saanud ringlusesse võtta.

Päris muljetavaldav tulemus. Olime väga uhked. Sorteerimine muutus harjumuseks ja sai käppa. Probleem on vaid selles, et pole piisavalt väikest ja nii harva tühjendatavat olmejäätmete konteinerit, kui meil vaja oleks.

Sorteeritud jäätmete konteinerid

FOTO: ERAKOGU

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed on elu õied, on öeldud. Ka meile tuli natuke aega tagasi uus nunnu elu õis, ning põmm, prügikonteiner on täis. Jälle! Järglaste kasvatamine on looduses, sh ka inimesel väga palju energiat kulutav tegevus, kahtlemata. Lapsed on suure ökoloogilise jalajäljega projekt.

Looduse tasakaal

Inimesest on saanud invasiivne primaat. Me sööme palju ja liigume palju ringi, kulutame väga palju energiat. Oma üha intensiivsema liikumisega toome lähemalt ja kaugemalt kaasa taimi, loomi, linde, mille hulgas on igasuguseid liike, kellest on inimesega koos samuti saanud edukad liigid. Nisu ja sea ja kana, ilu pärast lilli ning muud nipet-näpet tahtmatult, nagu rotid, hiired ja varblased. Kokku tuhandeid. On hinnatud, et ainuüksi Eesti floora on inimese abil mitmekordistunud.

Aga võõrad on ohtlikud, võimalik. Aga mis asi on looduslik tasakaal? Keskkonnateaduses on üsna ammu omaks võetud, et loodus on äärmiselt dünaamiline ja muutlik. Muidu ei ole keskkonnamuutustega võimalik toime tulla. Teadmine, et looduses tasakaalu pole, otsustustasandile ei jõua, vist niipeagi mitte. Sest praegused põhikooliõpilased saavad oma ökoloogiateadmised ikka eelmise või pigem üle-eelmise sajandi vaimus, et looduses on muidu tasakaal, kuni inimene seda ohustab. Minu meelest halb idee kuuenda klassi õpilastes süütunnet ja hirmu külvata!

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma.

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma. Õnneks on inimene targem ja otsustanud lemmaltsa ära hävitada. Selleks et hävitustöö oleks tõhusam, katsetatakse parasjagu mitmesuguseid piinamisvõtteid nagu niitmine, lõikamine, töötlemine herbitsiididega, kuuma auruga töötlemine, purustamine kettpurustiga ja vastupidava geotekstiiliga katmine. Inkvisitsioon kadestaks sellist arsenali. Miks on lemmalts ohtlik peale selle, et ta on võõras?

Verev lemmalts

FOTO: ERAKOGU

Maastikud muutuvad

Annan aru, et olen oma paiksuses moodsa maailma jaoks äärmiselt privilegeeritud, olen sündinud ja kasvanud seal, kus praegugi elan. Enamgi veel, ka kõik minu esivanemad mitme sajandi vältel on sündinud ja kasvanud sealsamas. Ma tean oma esivanemate lugudest ja enda kogemusest, kuidas loodus minu kodu ümber on muutunud.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

FOTO: ERAKOGU

Kruusiaugu mets praegu

FOTO: ERAKOGU

Maastikud ja kooslused muutuvad kogu aeg. Ka minu elu jooksul on karja- ja heinamaad muutunud metsaks, kollektiivselt aetud kiviaiad hunnikusse, hunnikud võetud kaitse alla. Kui taastasin osa aedu, siis nüüd vaid ühe suure põllu piirdeks ei tohtinud ma enam endiste kiviaedade kokku veetud rususid kasutada.

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

FOTO: ERAKOGU

Ida-kiviürt

FOTO: ERAKOGU

Paradoksaalselt on minu lähedal ka viimane koht Eestis, kus 1977. aastal nähti ida-kiviürti kasvamas küla servas kiviaial. Osalt seepärast on kiviaiad minu teatud obsessioon. Olen leidnud oma kandi kiviaedadelt ja mujaltki nii mõndagi, keda/mida peetakse haruldaseks, seega minu jaoks pole ka ida-kiviürdi otsingud lõppenud. See, et endised agraarmaad on nüüd mets, on tavaline nähe.

Metsas, mida oma lapsepõlvest mäletan karjamaana, kus kasvasid pääsusilmad ja kullerkupud, tegin kolmkümmend aastat tagasi, pärast talu maade tagastamist, esimese raie oma maal.

Ja nüüd on metsa areng selline, et taas on vaja raiuda. Kuna ala asub kena jalutamistee ääres, mis viib parki, küsisin abikaasalt ettevaatlikult, et mis sa arvad, kui raiuks millalgi. Juurepess ja muud karjamaametsa hädad. Raiu, oli vastus. Ta on kindel, et uus noor mets on samuti tore vaadata, teistsugune, muutunud.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

FOTO: ERAKOGU

Kiviaedadega on võim minu eluajal juba kahel korral rängalt eksinud. Olles kiindunud kiviaedadesse, kuidas usaldada võimu? Mida ta paremini teeb või teab sellest, mis olnud, mis on praegu, mis väärtuslik? Aga minnes globaalsemaks – kas riikidevahelised kokkulepped kannavad minu maal olevate loodusväärtuste eest paremini hoolt kui ma ise? Nüüd kõlan kui täiskuuaktivist, kes mõtleb lokaalselt ja tegutseb globaalselt oma kiviaedadega.

Maailma rahvad on paberil kokku leppinud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on meie ühine eesmärk. Kõigi maade esindajad lähevad rahvusvahelistelt kongressidelt koju innuka sooviga vähemasti aeglustada oma kodumaal bioloogilise mitmekesisuse kao tempot. Seega peavad kõik tegema inventuuri ja selgitama, mis neil praegu olemas on.

Kadu saab hinnata millegagi võrreldes, seega olevik (või lähiminevik) esindab baastaset, mille suhtes tulevikus toimuvaid muutusi mõõta saab. See tundub esmapilgul täitsa mõistlik – kui mõni „pärismaine“ liik või „looduslik“ elupaik teatud riigis taandarenema hakkab, on põhjust muretseda.

Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal.

Kuid liikide ja elupaikade baastaseme määramine ning trendide arvestamine iga riigi kohta eraldi on toonud kaasa väga negatiivse kõrvalmõju. Valdavalt seetõttu ollakse maailma looduskaitses seisukohal, et muutusi keskkonnas tuleb pidada negatiivseks ja neid peab iga hinna eest vältima. Kuigi me teame, et just dünaamika võimaldab liikidel pikas perspektiivis keskkonnamuutuste perioodid üle elada.

Kammitsedes end riigipiiride, eriti väikeste riikide (nagu enamik Euroopat) ja baastasemetega, registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Meenub hiljuti ERRi õhtustes teleuudistes kirjeldatu sellest, kuidas Eesti olulisim vaatamisväärsus inimeste poolt hüljatakse ja justkui loodusele jäetakse. Televaatajana hakkasin mõtlema: õige! Munamäe vaatetorn tuleb lammutada ja Munamägi külastajatele sulgeda. Eestile on jõukohane kaitsta Euroopa mägedes tavalist samblikku, ja kus siis veel kui mitte Munamäel.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Haruldused tehismaastikul

Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga. Juba kaks aastat pärast esialgset täielikku hävingut kasvasid seal esimesed orhideed. Praegu on sellel tehiskooslusel orhideevälu.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

FOTO: ERAKOGU

Minu maal kasvab ja elab kaitsealuseid liike ohtralt, sealhulgas väga haruldasi I ja II kategooria liike. Paljud neist on sinna elama asunud minu aktiivse tegutsemise ajal, nad tunnevad end hästi ja neid tuleb juurde. Pargialal kasvavad läbisegi kodumaised haruldused ja võõrad. On see võit või kaotus?

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

FOTO: ERAKOGU

Loodus ei seisa paigal. Vaid napi 20 aastaga saab põllust mets, emiteerijast viie aastaga süsiniku siduja. Ja mõni koht polegi 15 aastaga eriti muutunud, kuid see pole tasakaal.

Muutustega looduses tuleb leppida. Varasemast erinev ei pruugi olla halvem. Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal. Võitude soodustamine on samavõrd õigustatud kui kaotuste vähendamine.

Kloostrimetsa talu maastik

FOTO: ERAKOGU

Peame olema tulevaste muutuste osas paindlikud. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kuid – olgugi pealtnäha paradoksaalselt – olulisim panus, mis meie võimuses, on hoida planeedi olemasolevaid liike. Mõistlikkuse piires. Hetkel haruldastest liikidest võiks mõelda kui tuleviku harilikest, nii-öelda planeedi elustiku varuosadest, mida võib edaspidi vaja minna. Haruldastest saavad harilikud, ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

FOTO: ERAKOGU

Inimesest saab aednik

Inimene on osa loodusest, mistõttu kõik, mida me teeme, on ka elustiku evolutsioonilise ajaloo looduslik osa. Me võime asja seikluslikult võtta ja mis tahes tehnoloogilisi või muid kättesaadavaid strateegiaid kasutades kindlustada, et me tulevastele põlvedele töökorras planeedi pärandaksime – ilma kartuseta, et see teeks maailma kuidagi vähem looduslikuks ja loomulikuks.

Ja me peame ikkagi elama mõõdukalt oma planeedi piirides. Me teame, et ressursid ei ole lõputud, kui tapame ja sööme loomi kiiremini, kui nad sigida suudavad, või raadame metsi kiiremini, kui need kasvavad. Niisugune strateegia ei ole toiminud. Peaksime taotlema maksimaalset efektiivsust oma tegevustes, et täita iga indiviidi vajadused – võimalusel ka soovid –, kuid võimalikult vähe põhjustama kaasnevat kahju. See on väike jalajälg.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed tunnevad siirast rõõmu loodusest. Selle kogemisest, katsumisest, nuusutamisest, maitsmisest. Nad armastavad loodust vahetult. Nagu see poiss ikooniliseks saanud fotol Emma Marrise lühiloengus „TED talk“ sarjas „Nature is Everywhere“. Kas öelda sellele poisile, et viska see lill minema, hävita ära, see on invasiivne võõrliik? Ta ilmselgelt armastab seda invasiivset võõrast, nagu kimalane lemmaltsa. Kas peaks talle ütlema, et su armastus on vale?

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

FOTO: ERAKOGU

Väikestelt lastelt on õppida seda siirast ja vahetut suhet loodusega, kus neil ei teki seda küsimust, et kas loodus ja tema on kuidagi eraldi. Nad ei hakka arutlema, milline peab loodus olema või millised liigid võivad kusagil elada.

Kuidas võiks inimene invasiivsest liigist saada looduse heaks aednikuks? Just head aednikku, mitte hülgamist pärast äratrööpamist, loodus meilt ootab.

Loodus on igal pool, reservaadis ja südalinnas, tavaline ja haruldane, oma ja võõras, jõukohane ja lõbus. Igaüks meist, meie pered ja tõelised toimivad väikesed kogukonnad annavad oma järeltulijatele edasi heas seisus Eesti. Seda ei tee meie eest ükski valitsus ega globaalsed kokkulepped, vaid meie ise.

Põnev raamat: „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“

Uhke tunne on teada anda, et koostöös kirjastusega Kvart oleme välja andnud raamatu, mida soovitame lugeda kõigil, keda huvitab tunnustatud evolutsioonibioloogi vaade ökosüsteemi muutumisele. Loodame, et see raamat ärgitab stambivaba diskussiooni loodushoiu võimalike vormide üle ka Eestis.

Autori loal ja Ursula Eriku tõlkes ilmus eesti keeles ökoloogi ja evolutsioonibioloogi Chris D. Thomase raamat „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“, mis selle ilmumise järel valiti mitmete väljaannete poolt (Times, Economist, Guardian) 2017. aasta parimate raamatute hulka. 

Teos käsitleb keskkonnamuudatusi nurga alt, millest eriti palju ei räägita. See toob välja, et inimtegevuse negatiivse mõju kõrval leidub looduses ka rohkelt näiteid sellest, kuidas paljud liigid tulevad vaatamata kliima soojenemisele ja maastike ümberkujundamisele väga hästi toime. Vaidlustamata kuidagi vajadust inimtekkelise kliimamuutuse vähendamise järgi, leiab Chris D. Thomas, et ei ole vaja sekkuda lihtsalt sellepärast, et miski on teistmoodi kui seni. Elu Maal püsib tänu sellele, et elu Maal muutub, tõdeb tunnustatud evolutsioonibioloog. 

Chris D. Thomas pakub raamatus välja ka ideid, mis traditsioonilisele looduskaitsele veel võõrad võivad tunduda. Need on kantud juhtmõttest, et peame küll teadma, mis minevikus toimus, aga me ei tohiks minevikku kinni jääda. Ehk nagu ta tabavalt märgib: „Ei ole suurt mõtet püüda taastada ökoloogilisi kogukondi, mis kaovad kohe, kui kärbi lõhnagi tunda on.“

Toome allpool välja isuäratuseks valitud lõike raamatust. Raamatut saab osta Loodushoiu Fondi veebipoest ja suurematest raamatupoodidest. Rohkem infot raamatu autori kohta ning sellele saatesõna kirjutanud Eesti Maaülikooli rektori, professor Ülle Jaakma mõtete kohta leiab siit 

„Liigagi tihti käitub inimene loodusega, nagu oleks see mingi kuulsa meistri hindamatu maal, mis tuleb just täpselt senises seisukorras säilitada. Kui siis tundub, et loodus on kuidagi rikutud, üritame seda mingisse varasemasse olukorda restaureerida – nagu püüaks rikutud kunstiteost parandada. Selleks on muidugi vaja välja rookida taimed ja loomad, kes meie arvates on vales kohas. Tuleb tappa edukad liigid ja kaitsta ebaedukaid. Mõnikord on see võimalik, aga mida suurem on ala ja mida pikem periood, seda kindlamalt meie soovunelm läbi kukub.  Loodus ise muidugi kaotajaks ei jää. Lihtsalt inimene kaotab oma võitluse, lootes planeeti teatud romantilise minevikunägemuse juurde tagasi viia. Nii nagu mitmedki tuuleveskitega võitlejad, oleme ette võtnud lootusetu ülesande.“ 

„Edaspidi näemegi planeedi pinnal liikide ümberpaiknemist. Sellega tuleb leppida ja seda võib-olla isegi soodustada, sest botaanilised ja zooloogilised maailmarändurid loovad uute ökosüsteemide tuumikud, nagu mineviku suurte kliimamuutuste ajalgi. Neist ränduritest saab soojema planeedi tulevane elustik.“ 

„Me ju loodetavasti ei pea inimest halvemaks ega paremaks selle põhjal, kas ta geneetiline kood on pärit neandertallaselt, denislaselt, etiooplaselt või ükskõik millisest muust pärilusliinist. See ei ole meie jaoks oluline. Minu isiklik sisemine neandertallane ei muuda mu inimlikku olemust ja igaüks, kes rassistlikke mõtteid heietab, peaks arvesse võtma, et ka tema enda kehas on rohkem kui ühe kunagise inimliigi geenid – ja paljude inimese-eellaste liikide geenid samuti. Nii on ka taimede ja loomadega, kel hübriidne päritolu.“ 

„Muutustevaba valikut tulevikus ei ole – saame valida ainult tulevaste muutuste suunda ja kiirust. Muutusi võib oodata teatud elevuse ja huviga, mitte ainult halbade eelaimustega. See ei võta meilt muidugi vastutusekoormat päris ära. inimene on täiesti võimeline planeeti muutma paigaks, kus on oluliselt halvem olla nii inimliigil endal kui ka suuremal osal (aga mitte kõigil) teistel eluvormidel. Me ei tohi end lõdvaks lasta. Sellest pole mingit kasu, kui lihtsalt kahetseme möödunut ja väljendame frustratsiooni käest läinud maailmakorralduse üle. Tehkem siis parimad võimalikud valikud ja leppigem, et inimene on osa uuest loodulikust ja loomulikust maailmakorraldusest.“ 

„Olulisim panus on laiendada meie püüdlusi enamaks kui traditsiooniline looduskaitse, millest vahel jääb tunne, et puude taga metsa ei nähta. Võib ju kaaluda uute ökosüsteemide ja bioloogiliste kogukondade kujundamist, mis on minevikust inspireeritud, aga mitte minevikuga piiratud.“ 

„Eesmärk bioloogilist mitmekesisust suurendada on sama legitiimne kui katsed vähendada (olemasoleva) mitmekesisuse vähenemise tempot.“ 

„Iga kord, kui tunneme vajadust teatud konkreetse bioloogilise muutuse vastu võidelda, peaksime endale esitama kolm küsimust. Kas meie vaev oleks mõttekas ka paarisaja aasta perspektiivis? Kui ei, peame ette kaotatud lahingut. Edasi, kas meie lapselapselaste lapselapselapsi häiriks olukorra muutus väga, arvestades, et nad ei tea, kuidas täpselt asi praegu on? Kui vastus on eitav, peame mõttetut lahingut. Kui muutus on vältimatu, nagu enamasti on, tuleks esitada ka kolmas küsimus: kuidas me saaksime maksimaalselt suurendada kasu, mida meie järeltulijad looduslikust maailmast ammutavad? Teiste sõnadega, kuidas edendada muutusi, mis võiks tulevikus inimesele soodsad olla, ja samas vältida liikide kadu, kes võiksid tulevikus praegu teadmata viisil oluliseks osutuda?“ 

Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

Pille Ligi: „ Tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust“

„Üks ei ütle, teine ei tee, omavahel ei taheta rääkida. Kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud,“ kirjeldab Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi tänast olukorda looduskaitses. Kuidas tahab seda olukorda paremaks muuta Loodushoiu Fond? Intervjuu ilmus esmakordselt 2023. aasta maamessi ajal välja antud ajakirjas „Metsanurk“.

Eestis on Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, Eestimaa Looduse Fond ja Roheline Liikumine, kes koos Stockholmi Eesti Instituudi ja teistega moodustavad Eesti Keskkonnaühenduste Koja. Kas paljuks ei lähe ja kuidas Loodushoiu Fond veel siia ära mahub, millega tegelete? 

Eestis puudus maaomanike loodushoiuga tegelev asutus. Me räägime sellest, kuidas ajutised looduskaitse lepingud riigi ja maaomanike vahel annaks meile paremad tulemused liikide arvukuse, mitmekesisuse ja elupaikade rohkuse osas. Taluliit ja Erametsaliit on meie suurimateks partneriteks selle teema edendamisel. 

Maaomanikele pakume infot erinevate mittepuiduliste väärtuste hoidmisel. Nii näiteks töötasime Lääne-Harju Koostöökogu „Elu enklaavide“ projekti abil välja elurikkuse suurendamise juhised maaomanikele. Leiate erinevaid ideid maaomanik.ee lehelt. 

Kas mitte ei ole nii, et maaomanikud väga ei taha tegeleda looduskaitsega? Kuidas ma ikka hoian, kui kasutades Maalehe pealkirjast tuttavat fraasi – „ekspert vilistab korra, kull lendab üle ja hüvasti metsamajandamine“... 

Oi, mina olen kogenud pigem vastupidist olukorda! Maaomanikud on salamisi ikka päris uhked, et just nende valdused valitakse elupaigaks. Paljud maaomanikud või neid nõustavad inimesed oskavad meelitada ja hoida haruldasi liike oma maal. Naljaga pooleks võib öelda, et saunalaval arutatakse, kellel mis kaitsealune liik on. 

Rääkides maaomanikega, ei ole neil mure mitte looduskaitsega tegelemisega, vaid sellega, mis juhtub siis, kui mõni kaitsealune liik omaniku maalt või metsast leitakse ja see avalikuks tuleb. 

Mis siis juhtub? 

Maaomaniku asemel asub tema maal toimuva üle otsustama riik. Kusjuures – isegi kui kaitse-eeskirjad rakenduvad, siis tegevusi, mida liikide elujärje parandamiseks tarvis teha oleks, ei tehta sellises mahus, mida tarvis. Sageli liigub isend paigast edasi, samas maaomaniku piirangud ei leevendu. 

Kurb kogu teema juures on see, et neil, kelle jaoks on elurikkus tüütu teema, midagi ei muutu. Kasutades mitteteaduslikke termineid, siis ettevõtted, kes „raipeks raiuvad“, on alati sellise süsteemiga ju võidumehed. Kaotavad need omanikud, kes hoolivad – sest puudub võimalus dünaamikaks. Seega julgen mina öelda, et tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust. 

Maaomanikul lasub ju kohustus hoida ja teavitada Keskkonnaametit loodusväärtustest? 

See, kes ei hooli, ei täida seda reeglit nii või naa. Kusjuures järjest vähem maaomanikke on nõus jagama infot oma maal leiduva kohta. Peaksime ühiskonnana peeglisse vaatama – miks ei soovita jagada seda infot looduskaitse organisatsioonide ja riigiga? Täna on olukord, kus üks ei ütle, teine ei tee tegevusi, omavahel ei taheta rääkida, kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud. 

No ja mida teie siis teistmoodi ja paremaks teha saate? 

Püüame selgitada riigile võimalusi, kuidas oleks elurikkus hoitud ja eraomanik, kelle sissetulek sõltub põllumaast ja metsast, positiivselt meelestatud ning uhke oma maal oleva ägeda taime või looma üle. 

Liikuvad looduskaitsealad ning lepinguline suhe on USAs toonud mõnele liigile päris mõnusa parenemise. See lähenemine leiutati muideks just sealse keskkonnaameti liigikaitsespetsialisti poolt. 

Kohe ei saaks midagi muuta? 

Me püüame koos maaomanikega ka kohe, reeglite kiuste, midagi paremaks muuta. Näiteks maaomanikud, kellel on hoovis või metsas mõni suur puu. Olete oodatud põlispuu hoidja kampaaniaga liituma. Kui tahate ka enda puu meile registrisse anda, siis põlispuude register ootab seda infot. Keegi ei kohusta välja kuvama oma nime, kui ei soovi, ning ammugi ei küsi me selle puu asukohta, mida hoiate. 

Haruldasi taimi istutame ja külvame koos teiste MTÜ-de ja maaomanikega muudele maadele. Aladele, kus ei ole enne olnud elupaika, mistõttu ei ole pahuksis meie tegevus ka looduskaitseseadusega. Kõre tiigi kaevamine ja merikotka risupesa loomine on planeeringu faasis. Palju on kokkuleppeid ja kooskõlastusi, mis tuleb saada. 

Teil on maaomanikud, tegus koostöö. Poliitiliste suundade puhul ei saa te midagi teha. Kuid kuhu edasi ja mida veel oleks tarvis? 

Euroopast tulevad järjest erinevad algatused – taastamisseadus, taksonoomia reeglistik, vabatahtlik süsinikuturu raamistik ning varsti ka arvatavasti elurikkuse turu raamistik. Kasulik oleks nii riigile kui eraettevõtetele, kui nad elurikkusesse panustamise integreeriksid oma äritegevusse, mis kajastuks siis nende jätkusuutlikkuse raportis. Nii tõkestame rohepesu ja panustame elurikkuse hoidmisesse päriselt asjalikke asju tehes. Kui ainult riik oma seadusandlustega ka siis järele jõuaks. 

Tõnu Õnnepalu Reigi pöögist

Kirjanik Tõnu Õnnepalul on oma eriline suhe Hiiumaal Reigi kiriku pastoraadi aias kasvava punase pöögiga – puuga, mis esindab Eestit Euroopa aasta puu 2023 konkursil. 

Avaldame katke Tõnu Õnnepalu meenutusest, täisteksti saab lugeda Edasist. Puu poolt saab hääletada 28. veebruarini siit.

Mu vana ilus võõramaine sõber

Puud, kellega oled pikemat või lühemat aega koos elanud, saavad omamoodi sõpradeks. Sina kolid mujale, nemad jäävad sinna, kus sa kord elasid, lähevad igal kevadel lehte (kui nad on lehtpuud) ja lasevad sügisel oma lehed maha langeda, kasvavad tasapisi kõrgemaks ja jämedamaks, aga meie mälus jäävad nad justkui igavesti samadeks. Aga kas inimestega pole samamoodi? Kas me ei näe neid ikka ja alati sellistena, nagu nad meie ette esimesel kohtumisel ilmusid? 

Pöök, mis kasvab Reigi pastoraadi kagupoolse nurga juures, ilmus minu ette oma täies ilus 1986. aasta kevadel. Olin teda näinud muidugi juba varem, talvel, aga siis oli ta raagus ja ma ei teadnud veel, mis värvi on tema lehed. Korraga oli aias üks suur punane puu, nagu oleks ta äsja saabunud kusagilt kaugelt. Tema alune maapind oli aga üleni eresinine. Seda katsid sillade õied. Punane keset sinist, taustaks pastoraadi valge krohvitud sein. Nagu pilt muinasjuturaamatust, mõnest „Tuhande ja ühe“ loost. Niisugusena ta mulle meelde jäi, eksootilise külalisena.

Kui mina pastoraati elama asusin, ei olnud seal juba mitukümmend aastat elanud ühtegi pastorit, nõukogude võim oli maja rekvireerinud ja kasutanud seda vanadekoduna, nagu siis öeldi. Kirik küll tegutses, aga õpetaja käis kaugelt ja teenis üksinda kõiki saare kogudusi. 1986. aastal seisis pastoraat tühjana, vaikiv mälestus teistsugustest aegadest. Teda ei läinud enam õieti kellelgi vaja ja nii võis tema pööningukorrusele elama asuda kasvõi üks noor kirjanik. Õieti ei olnud ma siis kirjanik veel kusagil mujal kui oma kujutlustes, olin Lauka 8-klassilise kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja ning oleksin võinud edasi elada ka kooli õpetajakorteris. Aga see tundus mulle liiga tavaline. Mulle tundus, et kirjanik peab kogema midagi teistsugust, peab saama oma aega kuidagi kõrvalt vaadata. Kirjanik peab reisima teisele maale ja vaatama oma kodumaad sealt, distantsilt. Aga teisele maale tol 1986. aastal ühte noort kirjanikku Nõokogude Liidust ei lastud, see ei tulnud kõne allagi. Niisiis, selle asemel, et kolida teisele maale, kolisin teise aega. Vanasse pastoraati, mille kagunurga juures kasvas üks kummaline puu. 

Iga kord, kui ma seda puud jälle näen, tuleb mulle meelde too kevad ja kõik need mõtted ning unistused, mis minu juurde seal pastoraadi pööningul tõesti tulid (nagu ma oleksingi kolinud kuhugi teisele maale) ja millest ma siis veel ei teadnud, et neist saavad raamatud, ja millised need raamatud on ja millistele maadele nad mind kord viivad. 

Wildlife Estates märgis - mis see on?

Maaomanike sertifitseerimise puhul räägime Eesti puhul siiani eelkõige puidu turustamisel kasutatavatest FSC (Forest Stewardship Council 2022) ja PEFC (PEFC 2022) sertifikaatidest, millega tõestatakse, et puidu päritolu on teada ning et seda metsa on majandatud jätkusuutlikult. Süsinikukaubanduses kasutatakse VERRA-t (Verified Carbon Standard) (VERRA 2022) ja Gold Standard’it (Gold Standard 2022), mis mõlemad on välja töötatud selleks, et tõendada süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist. 

Ühiskonnas on tekkinud ootus, et koostöö era- ja avaliku sektori vahel oleks suurem ning et oleks tagatud ka eraomanike panus loodussäästlikku majandamisse. Seega on oluline, et toetaksime ja pakuksime võimalusi selliste keskkonnamärgiste ja muude hüvede näol, et eelnevat edendada.

Sarnaselt eelmainitud sertifikaatidele ja märgistele on Euroopa maaomanikel võimalik taotleda WE märgist (Wildlife Estates 2022d), et kinnitada, et nende maaomandit majandatakse jätkusuutlikkuse ja loodushoidlikkuse printsiipidest lähtudes. See märgis võimaldab eelkõige maaomanikul endal vaadelda ja analüüsida võimalusi oma maal panustada loodushoiuga seotud tegevustesse. 

WE märgis hõlmab endas oluliselt laiemat maamajanduslikku käsitlust kui ainult metsandus. Tuleb tähelepanu juhtida sellele, et üldjuhul on maaomanike sissetulekuallikaks mitte elurikkuse tagamine, vaid põllu- või metsamajandus, loomakasvatus või (jahi-)turism. Selliseid maaomanikke tuleb tunnustada, et nad oma vabast tahtest keskkonna hoidmisega tegelevad. WE protsessi läbimine aitab leida võimalusi, kuidas lisaks õigusaktidest tulenevatele meetmetele panustada veel rohkem loodushoidu.

Märgis tagab kogukonnale ja rahvusvahelistele vaatlejatele info, et keskkonnamõjusid on ohjatud ning et omanikul on ülevaade talle kuuluval omandil asuvatest loodusväärtustest ning et seal tegutsetakse vastavalt keskkonnakorralduskavale (Environmental Labeling... 1998). WE seisab selle eest, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning taastada ökosüsteemide võime kohaneda kliimamuutustega. 

WE märgise näol on tegemist maaomanike eraalgatusliku protsessiga, mis ei ole seotud ametivõimudega. Hindamismetoodikas antud vastuste eest vastutab maaomanik ise. See tähendab, et mingisugust täiendavat kontrolli vastuste õigsuse tõendamiseks ei rakendata. Just selle tõttu ongi märgis tähelepanuväärne.

Väljavõte Airiin Vaasa magistritööst 
Wildlife Estates märgise hindamismetoodika analüüs ja hinnang märgise perspektiivile Eesti metsamajanduses. 2022. Eesti Maaülikool

Jäälilled koligu aknalt postkaardile

Kuhu on kadunud jäälilled meie akendelt ja kuidas on need kadumisohus liigid seotud meie majade energiatõhususega, kirjutab Pille Ligi. Toodud on ka palju praktilisi soovitusi energiakulude kokkuhoiuks. 

Kuidas tekivad jäälilled?

Jäälilled tekivad õhus olevast veeaurust, täpselt nagu lumehelbedki. Kui lumehelbed tekivad kõrgel pilvedes hõljuvatele tolmuosakestele, siis külmalilled tekivad maapinna lähedal – aknaklaasidele, rohulibledele või mistahes tahkele pinnale.

Akendele tekib jäine kirme siis, kui väljas on kraadid alla külmumistemperatuuri ja ruumis niiske õhk. Õhust tulev veeaur kondenseerub akna sisepinnale, moodustades kaunid jäälilled. Jäälilled loovad sageli keerukaid mustreid, kuna kristallide loomist mõjutab tugevalt akna pind. Tolm, kriimustused, seebijääkide triibud jne võivad muuta kristallide tuuma moodustumist ja kasvu. Mikroskoobiga vaadates on jäälilledel sarnane struktuur nagu lumehelvestel.

Jäälillede seos energiatõhususega

On kaks peamist põhjust, miks akendele tekib härmatis ja jää: liigniiskus ja nn õhulekked ehk antud kontekstis soojakadu. Jäälilled oli järjest vähem levinud ning tekivad eelkõige siis, kui majal on mure soojapidavuse ja õhuniiskusega. Muidu nagu polekski probleemi, kuid õhulekke tagajärjeks on soojakadu, mis suurendab energiatarbimist ja seeläbi kulutusi. Kui õhuniiskuse tase tõuseb, tekib raskusi tubade kütmisega. See toob kaasa omakorda küttekulude tõusu. Probleemi lahendamiseks ja leevendamiseks on mitu viisi ja kõik peaksid leidma järgnevast endale jõukohase meetodi. 

Vältige soojakadusid:

• Toppige ja tihendage akende ümber praod ja tühimikud ning katke topitud aknaserv kileteibiga. Suuremaid avasid saab täita vahthermeetikuga.
• Paigaldage klaasist akendele ja ustele isolatsioonikiled, mis vähendavad soojakadusid talvisel ajal ja kaitsevad suvise palavuse eest. Uuringud näitavad, et aknakile ei vähenda mitte ainult kondensaadi kogunemist, vaid soojakadu kuni 28%.
• Kasutage pistikupesade ja lülitiplaatide taga vahtplastist tihendeid. Kaubanduses on saada soodsaid mõõtu lõigatud komplekte, mis sobivad tihedalt pistikuplaatide ümber. Tõhusamate tulemuste saamiseks keskenduge akende lähedal asuvatele välisseintele.
• Vahetage aknad kvaliteetsemate akende vastu. Kahjustatud ühekordse klaasiga aknad asendage näiteks sertifitseeritud 3-kordse klaaspaketi ja 3-kordse raamitihendiga konstruktsiooni vastu, viies seeläbi soojakao minimaalseks. Talviti on tooted paljudel aknatootjatel soodushinnaga, mõnel isegi -60%. Paigaldada saate ju suvel!
• Akendel ja ustel peaks kasutama selektiivklaasi ja/või klaasid peaksid olema täidetud argooniga. Selektiivklaas on soojapidav klaas, millel on õhuke metalloksiidi kiht peal ja mis peegeldab toasooja tuppa tagas. Võrreldes tavaklaaspakettidega hoiavad argooni sisaldavad klaaspaketid 25% paremini sooja.

Vähendage niiskust:

• Ühe tavalise kolmeliikmelise perekonna igapäevased toimingud tekitavad iga päev keskmiselt 12 liitrit veeauru. Veeauru tekkimist saate vähendada kui kasutate madalamat temperatuuri duši all käimisel ja/või  lühendate pesemise aega. Pannes söögitegemisel potile kaane peale, aitab seegi takistada veeauru sattumist õhku ning vähendab õhuniiskust.
• Käivitage väljatõmbeventilaatorid, et parandada õhuliikuvust toiduvalmistamise või duši all käimise ajal. Veenduge, et süsteemid ventileeriksid väljapoole, mitte näiteks pööningule. Katuse alla kogunev ja kondenseerub soe niiske õhk toob kaasa omakorda muud probleemid.
• Õhust liigse niiskuse eemaldamiseks kasutage õhukuivatit. Nii nagu saate lülitada õhksoojuspumbad jahutusrežiimile, on võimalik soetada eraldi õhukuivati. Viimane mõjub sisekliimale hästi ka hallitusohuga korterites. Kasutage hügromeetrit õhuniiskuse mõõtmiseks, see võimaldab et hoida õhus mõningast niiskust, muidu saate iga liigutusega „elektrit“.
• Hankige õhksoojuspump ja reguleerige seaded kuivatamise režiimile välisõhu temperatuuri alusel. National Resources Canada poolt soovitatav siseruumide suhtelise õhuniiskuse tasemete tabel on selline:

• Lisage soojustagastusega ventilaator värske õhu sissetoomiseks ja siseõhu ringlusse laskmiseks. Selline lahendus on abiks õhukindlates uutes kodudes, vähendades niiskuse kogunemist ja aidates säästa energiaarveilt.
• Lisage akende alla tuulutusavad ning hoidke neid aeg-ajalt ka avatuna. Selle juures tuleb aga arvestada, et külmal aastaajal on Tallinnas suhteline õhuniiskus vahemikus 78-96%.

Jäälilledele aknal tuleb leida lahendus 

Oluline on peatada jää kogunemine akendele. Olgu see siis sinu magamistuba või köök,tarvis on tuvastada probleem. Kas teie kodus on liiga palju niiskust? Kas on õhulekkeid, mis probleemi süvendavad? Kas teie aknad on vanad või kahjustatud ja vajavad väljavahetamist?

Hoides pilk peal soojakaol ja niiskusrežiimil, säästad energiaarvetelt ning pakud oma perele parimaid elutingimusi. Vähendades soojakadusid, panustad Eesti keskkonnale väga olulisel teemal – annad oma panuse süsinikumahuka energiatootmise vähendamisele.

Aga jäälilled ja nende ilu? Sellele andsime digitaalse kuju, mida saad endale või sõbrale mälestuseks soetada siit.

Miks just suured ja põlised puud ja kas ainult?

2021. aastal asutatud Loodushoiu Fondi eesmärk on aidata kaasa vabatahtliku loodushoiu arengule Eestis. Fondi tegevusse panustavad maaomanikud, partneritena saavad kaasa lüüa eraisikud, eraettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid. Põlispuudele tähelepanu juhtimine on vaid üks väike osa meie tegevustest, täna – tõesti- on see maaomanikele suunatud kampaania kõige laiema kõlapinnaga. 

Suured ja põlised puud mikroelupaigana

Mikroelupaik on ümbritsevast pinnast erinevate tingimuste poolest väljapaistev koht suurema elupaiga sees. Suurte puudega seotud mikroelupaigad pakuvad ökoloogilisi nišše mitmesugustele liikidele ja on teatud taksonite jaoks sobivad mitmekesisuse kriteeriumid. Kui on võimalik teha majandamisotsuseid, mis aitavad hoida elurikkust kui kasutada puitu, muutub metsade majandamine jätkusuutlikuks ning metsad suurendavad oma vastupanuvõimet võimalikele keskkonnamuutustele ja invasiivsetele liikidele.

Elupaigapuud on defineeritud kui „seisvad elus või surnud puud, mis pakuvad ökoloogilisi mikroelupaiku, nagu õõnsused, korbalõhed ja koore kühmud, suured surnud oksad, epifüüdid, praod, mahlajooks või tüvemädanik”. 

Suurte puudega seotud mikroelupaikade arvukus ja esinemine sõltuvad puu suurusest, puuliigist ja sellest, kas puu on elus või surnud. Suurematel puudel on tõenäolisemalt suurem mikroelupaikade arvukus kui väiksematel puudel ja mõnel puuliigil on mikroelupaiku rohkem kui teistel.

Maaomanikule jõukohane tegevus

Üks suurimaid väljakutseid looduslähedase metsanduse puhul, on kahe majandamiseesmärgi vahel kooskõla otsimine — see tähendab ühiste lahenduste leidmist, selle asemel, et vaadelda metsasaadusi ja elurikkust kahe omavahel mitteseotud eesmärgina. Ideaalis võiks suurte puude hoidmist kombineerida jämeda kõdupuidu säilitamisega nii metsas kui koduaias, sest ka lamapuit pakub olulist elupaika paljudele liikidele. 

Põlispuud, erinevate kriteeriumitega, nagu suurus, puuvorm, ajaloolis-kultuurilised kooslused ja müütilised seosed, toetavad nii kultuurilist kui elurikkuse sidusust. Seega, hoides suuremõõdulisi puid oma koduaias, hoiad elurikkust.

Kodanike ja ärisektori kaasamine võiks kasvatada omavastutust ja koguda toetust dünaamilisse loodushoidu rohelistes linnades. Lisaks metsade jätkusuutliku majandamise (max 5-7ha raie) abil Eesti julgeoleku tagamise, on Eesti ühiskonnas on metsal (51% maismaast) kanda nii vaimse (hiied, tervendavad metsad) kui füüsise (spordirajad, lemmikloomade alad) hoidmise ning ka kultuuriline eesmärk – pärimuslood ja vaimne pärand. 

Elurikkuse ja kultuurilise pärandi teadvustamiseks ning maaomanike seas algatasime hr Hendrik Relvega Põlispuu hoidja kampaania ning lõime tähelepanuväärsete puude registri. Paralleelselt põlispuu ja tähelepanuväärsete puude registrile toimub Eesti aasta puu valimine ja tema „saatmine Euroopasse“ European tree of the Year konkursile.