Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Põnev raamat: „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“
Uhke tunne on teada anda, et koostöös kirjastusega Kvart oleme välja andnud raamatu, mida soovitame lugeda kõigil, keda huvitab tunnustatud evolutsioonibioloogi vaade ökosüsteemi muutumisele. Loodame, et see raamat ärgitab stambivaba diskussiooni loodushoiu võimalike vormide üle ka Eestis.
Autori loal ja Ursula Eriku tõlkes ilmus eesti keeles ökoloogi ja evolutsioonibioloogi Chris D. Thomase raamat „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“, mis selle ilmumise järel valiti mitmete väljaannete poolt (Times, Economist, Guardian) 2017. aasta parimate raamatute hulka.
Teos käsitleb keskkonnamuudatusi nurga alt, millest eriti palju ei räägita. See toob välja, et inimtegevuse negatiivse mõju kõrval leidub looduses ka rohkelt näiteid sellest, kuidas paljud liigid tulevad vaatamata kliima soojenemisele ja maastike ümberkujundamisele väga hästi toime. Vaidlustamata kuidagi vajadust inimtekkelise kliimamuutuse vähendamise järgi, leiab Chris D. Thomas, et ei ole vaja sekkuda lihtsalt sellepärast, et miski on teistmoodi kui seni. Elu Maal püsib tänu sellele, et elu Maal muutub, tõdeb tunnustatud evolutsioonibioloog.
Chris D. Thomas pakub raamatus välja ka ideid, mis traditsioonilisele looduskaitsele veel võõrad võivad tunduda. Need on kantud juhtmõttest, et peame küll teadma, mis minevikus toimus, aga me ei tohiks minevikku kinni jääda. Ehk nagu ta tabavalt märgib: „Ei ole suurt mõtet püüda taastada ökoloogilisi kogukondi, mis kaovad kohe, kui kärbi lõhnagi tunda on.“
Toome allpool välja isuäratuseks valitud lõike raamatust. Raamatut saab osta Loodushoiu Fondi veebipoest ja suurematest raamatupoodidest. Rohkem infot raamatu autori kohta ning sellele saatesõna kirjutanud Eesti Maaülikooli rektori, professor Ülle Jaakma mõtete kohta leiab siit
„Liigagi tihti käitub inimene loodusega, nagu oleks see mingi kuulsa meistri hindamatu maal, mis tuleb just täpselt senises seisukorras säilitada. Kui siis tundub, et loodus on kuidagi rikutud, üritame seda mingisse varasemasse olukorda restaureerida – nagu püüaks rikutud kunstiteost parandada. Selleks on muidugi vaja välja rookida taimed ja loomad, kes meie arvates on vales kohas. Tuleb tappa edukad liigid ja kaitsta ebaedukaid. Mõnikord on see võimalik, aga mida suurem on ala ja mida pikem periood, seda kindlamalt meie soovunelm läbi kukub. Loodus ise muidugi kaotajaks ei jää. Lihtsalt inimene kaotab oma võitluse, lootes planeeti teatud romantilise minevikunägemuse juurde tagasi viia. Nii nagu mitmedki tuuleveskitega võitlejad, oleme ette võtnud lootusetu ülesande.“
„Edaspidi näemegi planeedi pinnal liikide ümberpaiknemist. Sellega tuleb leppida ja seda võib-olla isegi soodustada, sest botaanilised ja zooloogilised maailmarändurid loovad uute ökosüsteemide tuumikud, nagu mineviku suurte kliimamuutuste ajalgi. Neist ränduritest saab soojema planeedi tulevane elustik.“
„Me ju loodetavasti ei pea inimest halvemaks ega paremaks selle põhjal, kas ta geneetiline kood on pärit neandertallaselt, denislaselt, etiooplaselt või ükskõik millisest muust pärilusliinist. See ei ole meie jaoks oluline. Minu isiklik sisemine neandertallane ei muuda mu inimlikku olemust ja igaüks, kes rassistlikke mõtteid heietab, peaks arvesse võtma, et ka tema enda kehas on rohkem kui ühe kunagise inimliigi geenid – ja paljude inimese-eellaste liikide geenid samuti. Nii on ka taimede ja loomadega, kel hübriidne päritolu.“
„Muutustevaba valikut tulevikus ei ole – saame valida ainult tulevaste muutuste suunda ja kiirust. Muutusi võib oodata teatud elevuse ja huviga, mitte ainult halbade eelaimustega. See ei võta meilt muidugi vastutusekoormat päris ära. inimene on täiesti võimeline planeeti muutma paigaks, kus on oluliselt halvem olla nii inimliigil endal kui ka suuremal osal (aga mitte kõigil) teistel eluvormidel. Me ei tohi end lõdvaks lasta. Sellest pole mingit kasu, kui lihtsalt kahetseme möödunut ja väljendame frustratsiooni käest läinud maailmakorralduse üle. Tehkem siis parimad võimalikud valikud ja leppigem, et inimene on osa uuest loodulikust ja loomulikust maailmakorraldusest.“
„Olulisim panus on laiendada meie püüdlusi enamaks kui traditsiooniline looduskaitse, millest vahel jääb tunne, et puude taga metsa ei nähta. Võib ju kaaluda uute ökosüsteemide ja bioloogiliste kogukondade kujundamist, mis on minevikust inspireeritud, aga mitte minevikuga piiratud.“
„Eesmärk bioloogilist mitmekesisust suurendada on sama legitiimne kui katsed vähendada (olemasoleva) mitmekesisuse vähenemise tempot.“
„Iga kord, kui tunneme vajadust teatud konkreetse bioloogilise muutuse vastu võidelda, peaksime endale esitama kolm küsimust. Kas meie vaev oleks mõttekas ka paarisaja aasta perspektiivis? Kui ei, peame ette kaotatud lahingut. Edasi, kas meie lapselapselaste lapselapselapsi häiriks olukorra muutus väga, arvestades, et nad ei tea, kuidas täpselt asi praegu on? Kui vastus on eitav, peame mõttetut lahingut. Kui muutus on vältimatu, nagu enamasti on, tuleks esitada ka kolmas küsimus: kuidas me saaksime maksimaalselt suurendada kasu, mida meie järeltulijad looduslikust maailmast ammutavad? Teiste sõnadega, kuidas edendada muutusi, mis võiks tulevikus inimesele soodsad olla, ja samas vältida liikide kadu, kes võiksid tulevikus praegu teadmata viisil oluliseks osutuda?“
Autor: Loodushoiu Fond
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
