Kuidas muuta loodushoid kuluallikast tuluallikaks? Praktilised õppetunnid ja soovitused Eesti maaomanikule

Eestis seostub sõna "looduskaitse" eramaal sageli rangete piirangute, saamata jäänud tulu ja riikliku sunniga. Kuid asjad ei pea nii olema. Ühendkuningriigi ja Šotimaa eeskujud näitavad selgelt, et targa maamajanduse korral on elurikkus ja loodushoid maaomanikule reaalne sissetulekuallikas. Toome teieni kõige olulisemad ja praktilisemad õppetunnid hiljutiselt rahvusvaheliselt Wildlife Estates kongressilt, mida saad oma maade majandamisel juba täna arvesse võtta.

1. Alusta oma maa looduskapitali mõõtmisest

Osalemine kujunevatel looduskapitali turgudel – olgu selleks elurikkuse netokasv või süsinikukrediidid – eeldab faktipõhist ja kompromissitut andmekvaliteeti. Esimene ja vältimatu samm on oma maade terviklik ja objektiivne inventuur. Seejuures ei pea me enam toetuma üksnes ressursimahukatele ja lokaalsetele ekspertiisidele. Innovatsioon on andnud meile tehnoloogilise eelise: sidudes maapealsed mõõtmised satelliidiandmetega, suudame me efektiivselt ja ratsionaalselt seirata kriitilisi näitajaid, sealhulgas näiteks metsasüsinikku, mulla orgaanilist süsinikku, eesmärgistatud kriteeriume või näiteks ökohüvesid.

Üksnes nii saame me tagada, et meie taastavad pingutused loodushoius konverteeruvad tulevikus reaalseks majanduslikuks väärtuseks, kindlustades maaomaniku positsiooni ja konkurentsieelise muutuvas majandusruumis.

2. Rakenda tarku taastamispraktikaid, aga tunneta kohalikku eripära

Elujõuline maakasutus eeldab strateegilist tasakaalu. Me ei saa rääkida kestlikkusest, kui me ei suuda ühitada keskkondlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Need on terviku osad, millest igaühe olemasolu on süsteemi koospüsimiseks kriitilise tähtsusega. Vaadates Inglismaa praktikat, näeme pragmaatilist lähenemist: agroökosüsteeme taastatakse targalt, luues näiteks otsekülvi ja hekkide rajamisega samaaegselt väärtust nii põllumajandusele kui ka uutele niidukooslustele. On märgiline, et seal ei teostata loodushoidu hävitamise kaudu. Elurikkuse sildi all ei raadata elujõulisi metsi ega tõsteta veetaset looduskaitsealustes metsades aastakümneid kasvanud puistutes, nagu meil pärandkoosluste või soode taastamise ettekäändel aeg-ajalt lühinägelikult kiputakse tegema.

Strateegiline planeerimine peab alati lähtuma objektiivsest reaalsusest. Meie kontekstis tähendab see selget teadvustamist, et Eesti boreaalse piirkonna püsikattega metsade ja mujal Euroopas asuvate püsimetsade vahel on sügav ökoloogiline erisus. Selles küsimuses ei saa me lubada endale teaduslikku pealiskaudsust. Kui kopeerime pimedalt lahendusi, mis on meile olemuslikult sobimatud või rajatud pelgalt populismile, ei kahjusta me üksnes oma riigi majandust, vaid eelkõige looduskeskkonda ennast. Me vajame adekvaatset ja faktidele toetuvat diskussiooni, mis teenib Eesti pikaajalisi huve ja välistab enesepettuse.

3. Loodushoid peab tuginema teadusele, mitte dogmadele

Pikaajalised uuringud näitavad selgelt, et aktiivne kiskjatõrje – väikekiskjate ja vareslaste ohjamine professionaalsete jäägrite poolt – on väikelindude arvukuse säilitamisel kriitilise tähtsusega. Kui selline tegevus peatada, linnustiku arvukus kukub kolinal; kui tegevus taastada, taastub ka linnustik, kusjuures elupaiku endid ei pea selleks tingimata muutma. Selline spetsiifiline loodushoid nõuab aga vahendeid. Nutikas lahendus on finantseerida vajalikke tegevusi isemajandavate ökosüsteemiteenuste kaudu, pakkudes näiteks suunatud kliendijahte maksejõulistele Euroopa jahituristidele. See on innovaatiline rahastusmudel, mida tasuks tulevikus kindlasti testida ka Eesti maastikel.

Loodushoid kui strateegiline partnerlus ja ühiskondlik tasakaal

Loodushoiu tulevikku ja Euroopa Liidu taastamiskavasid analüüsides peame lähtuma reaalsusest, kus maa ei ole pelgalt keskkondlik, vaid fundamentaalselt strateegiline ressurss. Arutelud Euroopa rohepöörde ja looduse taastamise määruse üle on selgelt näidanud, et strateegilise autonoomia ja varustuskindluse tagamiseks peab tasakaalupunkt ning lõplik otsustusõigus maakasutuse üle jääma liikmesriigi tasandile. See on eriti kriitiline Eestis, kus meie boreaalse piirkonna metsade dünaamika erineb kardinaalselt Lääne-Euroopa püsimetsadest ning nõuab seetõttu otsuste tegemisel lokaalset, teaduspõhist ja meie unikaalset ökosüsteemi täpselt arvestavat lähenemist.

Samas peame riikliku julgeoleku ja ühiskondliku sidususe vaatest tegelema sügavama struktuurse väljakutsega: omandiõiguse ja koormiste asümmeetrilise jaotumisega. Pikas plaanis on ühiskondlikult kestmatu olukord, kus maapiirkondade maaomanikelt eeldatakse laiemate ühiskondlike hüvede pakkumist ja strateegiliste piirangute talumist – Eestis tihti ilma proportsionaalse kompensatsioonita –, samas kui linnaruumi maaomanike varaklassile rakenduvad teistsugused, vabadest turuprintsiipidest lähtuvad loogikad. Selline ebavõrdsus toidab polariseerumist ja murendab usaldust, mis on iga kriisikindla riigi vundament.

Seetõttu on liikumine riiklikult sunnilt vabatahtliku, õiglaselt premeeritava ja partnerlusele rajatud loodushoiu suunas meie jaoks strateegiline paratamatus, mitte pelgalt idealistlik eesmärk. Et Eesti maaomanik saaks kujunevatel loodusturgudel olla riigile võrdväärne partner ning leida uute „liigiboonuste“ kaudu õiglasi lahendusi, koondame rahvusvahelist oskusteavet, metoodilisi juhendeid ja koolitusmaterjale meie digitaalsetesse teadmuskeskkondadesse (nagu wesem page). Meie eesmärk on pakkuda tööriistu, mis kaitsevad ühteaegu nii Eesti loodust, ühiskondlikku sidusust kui ka meie strateegilist otsustusvabadust.

Meie mandri euroopast UK-sse reisimist toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Päisefoto: BBC
Sisufotod: Pille Ligi

Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik

Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.

Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.

Valvurist aednikuks

Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.

• Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
• Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.

Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.

Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.

Selline mudel vajab kahte ausat sammast:

• Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
• Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.

Majandus ja loodus käsikäes

Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.

• Koostöö on püsivam kui käsk

Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.

See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.

Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik

Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid

Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.

Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!

Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.

loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht