Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid

Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.

Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!

Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.

loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht

Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte

Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse. 

Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks. 

EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega. 

Uuenemisökoloogia: antropotseeni ajastu looduskaitse

Millised on uuenemisökoloogia (renewal ecology) põhimõtted ja kuidas suhestuvad need teiste seotud distsipliinidega?

Bowmani uurimisrühm arutleb, et keskkonnamuutuste kiirus ja ülemaailmne ulatus sunnivad ökolooge oma teoreetilisi põhimõtteid ja juhtimistavasid ümber kujundama. Nende sõnul on valitsev taastamisökoloogia, mille eesmärk on kehtestada ajaloolised ökoloogilised tingimused, ebapiisav. Geograafiliselt piiritletud looduskaitsealad ei suuda kaitsta kogu bioloogilist mitmekesisust ning majandamismeetmete suhtes kohaldatav ettevaatuspõhimõte ei taga enam ökoloogilise kahju vältimist. See kohaldub ka Eestis.

Lisaks on inimeste reaktsioonil ülemaailmsetele keskkonnamuutustele nagu ränne, kaitseinfrastruktuuride ehitamine ja maakasutuse muutmine, omakorda negatiivne keskkonnamõju. Inimeste kohanemismeetmeid kiirete ökoloogiliste muutustega saab kujundada bioloogilise mitmekesisuse hüvanguks.

Uuenemisökoloogia tunnistab vajadust viia kooskõlla elurikkus inimeste loodud infrastruktuuriga – nii et mõlemad sellest kasu saaks. Peter Kareiva ja Michelle Marvieri The Conservation Science ning Chris Thomas`i Planeedi pärijad tunnistavad kliimamuutustega kohanemiseks vajalikku uute ökosüsteemide aktsepteerimist. Lisaks allpool väljatoodud teoreetiliste raamistike erinevustele, saab huvitatu kuulata Emma Marrise TED ettekannet: Nature is everywhere -- we just need to learn to see it | Emma Marris - YouTube.

Praktikutele

• Aktsepteerides keskkonnamuutusi vältimatu ja pöördumatuna, annab uuendusökoloogia neile, kes tegelevad looduskaitsega, suurema ühiskondliku loa innovatsiooniks.
• Pöördumatult halvenenud maa ja veekogud võivad pakkuda võimalusi bioloogilise funktsiooni ja mitmekesisuse uuenemiseks kohtades, kus katsed taastada endist looduslikku seisundit ebaõnnestuksid.
• Linna- ja põllumajandusmaastikke, mis on suures osas maha kantud tõhusaks kaitseks, saab ümber kujundada liikide elupaigaks, millel on suurem ökoloogiline funktsionaalsus, pakkudes samal ajal kaaskasu inimeste heaoluks.

Üha enam tunnistatakse, et klassikalised lähenemisviisid looduskaitsele ja loodusvarade haldamisele ei suuda antropotseeni väljakutsetele vastata.

Martin et al. (2014) annab ülevaate, kuidas olemasolevad teadusvaldkonnad ja välja pakutud uued ning nendega seotud kontseptsioonid aitavad kaasa kaitse-eesmärkidele ja inimeste elulaadi hoidmisele globaalsete keskkonnamuutuste ees. 

Uuendusökoloogia kontseptsioon on määratletud kui lahendustele keskendunud distsipliin, mille eesmärk on luua ja hallata ökosüsteeme, eesmärgiga maksimeerida nii bioloogilist mitmekesisust kui ka inimeste heaolu kiirete keskkonnamuutuste ees. Allpool kirjeldatakse lühidalt, kuidas uuendusökoloogia erineb või laiendab mõningaid olulisi seotud valdkondi ja kontseptsioone. 

Agroökoloogia (Agroecology): uuendusökoloogia sisaldab Perringsi jt (2006) seisukohta, et põllumajanduse ökoloogilise süsteemi mõistmine, milles bioloogiline mitmekesisus mängib olulist rolli toiduainete tootmisel ja ökosüsteemide pakkumisel, on oluline, arvestades loodusliku maa üha suuremat muundamist põllumajanduskultuuriks, et toita kasvavat inimkonda.

Kaastundlik looduskaitse (Compassionate Conservation): lähenemine troofiliste koostoimete haldamiseks, et vähendada vajadust surmava kontrolli järele eluslooduse ja kahjurite liikide stabiliseerimiseks (Ramp & Bekoff 2015). Sellist eetilist kaalutlust jagatakse uuendusökoloogias.

Looduskaitsebioloogia (Conservation Biology): eesmärk on vähendada liikide väljasuremise ohtu ja nende elupaikade kadu, vältida pakutavate teenuste halvenemist, võttes aluseks standardina varasema arvukuse, positsiooni ja/või struktuuri. Martin et al. pakub uuendusökoloogiat traditsioonilise looduskaitsebioloogia alternatiiviks. Uuendusökoloogia võimaldab keskenduda kohanemise võimalustele, pakkudes elurikkusele kasu, samal ajal kui inimesed otseselt või kaudselt kohanevad globaalsete muutustega.

Looduskaitseteadus (Conservation Science): Kareiva ja Marvieri (2012) ettepanek on muuta looduskaitsebioloogia praeguste ohtude suhtes tundlikumaks ja asjakohasemaks, nii et looduskaitse oleks ajas dünaamiline. Nad väidavad, et inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus peavad olema kesksel kohal kõigis kaitsealastes jõupingutustes. Keskenduda tuleb ökosüsteemide teenuste osutamisele, mis on uuendusökoloogia keskmes.

Inimökoloogia (Human Ecology): interdistsiplinaarne ja transdistsiplinaarne uurimissuund inimeste ja looduslike ja ehitatud keskkondade vaheliste suhete kohta. Selgelt määratletud ja andmerikastes süsteemides saab kasutada inimökoloogias välja töötatud meetodeid, et hinnata tõenäolist bioloogilist mitmekesisust ja inimkasu, mis on seotud alternatiivsete uuendusökoloogia sekkumistega. Selline terviklik arusaam inimese ja looduse sidumisest on uuendusökoloogia praktika jaoks ülioluline.

Sekkumisökoloogia (Intervention Ecology): Hobbs jt (2011) kirjeldasid taastamisökoloogia ja maakorralduse suunamist "läbimõelduma eksperimentaalse lähenemisviisi suunas, mis on seotud adaptiivse juhtimisega" ja on soovitanud mõistet "sekkumisökoloogia", et seda lähenemist kasutada. Uuenemisökoloogia tugineb sellele argumendile, keskendudes vajadusele kujundada ökosüsteeme teadlikult ja neid aktiivselt hallata, kasutades sihipäraseid sekkumisi enneolematute keskkonnamuutuste korral.

Uudsed ökosüsteemid (Novel Ecosystems): kontseptsioon, et uued liikide kogumid tulenevad erinevatest reaktsioonidest globaalsetele muutustele (Hobbs et al. 2006). Need kogumid võivad olla bioloogiliselt mitmekesised, funktsionaalsed, vastupidavad ja isemajandavad. Uuendusökoloogia eesmärk on hallata selliste uudsete kogumike liikumisteid, et maksimeerida bioloogilist mitmekesisust ja teenuseid.

Ettevaatuspõhimõtte ja bioloogilise mitmekesisuse ettevaatuspõhimõte (Precautionary Principle and Biodiversity): ettevaatuspõhimõtte keskmes on põhimõte "ära tee kahju" ja "tõendamiskohustuse" asetamine keskkonna muutjatele. Kuid liiga ettevaatlik lähenemine aktiivsete sekkumiste läbiviimisele liikide päästmiseks võib iseenesest kaasa aidata väljasuremisohule (Myers 1993). Uuenemisökoloogia pooldab pigem riskide maandamist kui riskide vältimist, mis on loomupärane sekkumisökoloogiale (vt eespool).

Lepitusökoloogia (Reconciliation Ecology): Rosenzweig (2003) tunnistas ettenägelikult, et tuleks teha jõupingutusi erinevate inimtekkeliste maastike muutmiseks, et luua elupaik liikidele, suurendades seeläbi bioloogilist mitmekesisust. Uuendusökoloogia hõlmab seda ideed, kuid globaalsete keskkonnamuutuste ulatusliku mõju tõttu rakendab seda kõigile looduslikele süsteemidele.

Taastamisökoloogia (Restoration Ecology): Selle lähenemisviisi eesmärk on üldiselt aidata taastada ökosüsteeme, mis on halvenenud või hävitatud, naasmaks häiringueelsesse seisu. Uuendusökoloogia tunnistab, et paljudel juhtudel tähendab keskkonnamuutuste kiirus, et sellist eesmärki tõenäoliselt ei saavutata. Selle asemel edendatakse selliste maastike loomist ja/või täiustamist, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust ja pakuvad muutuste kontekstis ökosüsteemiteenuseid.

Linnaökoloogia (Urban Ecology): kõigi organismide – inimeste ja mitte-inimeste – vaheliste suhete ja koostoimete uurimine inimtekkelises maastikus. Seda distsipliini võib pidada uuendusökoloogia põhikomponendiks.