Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Lugu puu taga: Viiralti tamme tähtsusest Eduard Wiiralti loomingus

Euroopa 2024. aasta puu konkursil esindab Eestit Viiralti tamm Viljandimaalt. Tegu on siiani väga elujõulise ja tõeliselt väärika ajalooga puuga, mis on kesksel kohal ka Eduard Wiiralti graafilisel lehel „Viljandi maastik“. Selle teose taustast on Viljandis tegutseva Kondase keskuse juht, kunstiajaloolane Mari Vallikivi kirjutanud oma raamatus „Viljandi motiiv“ nõnda:

„Eduard Wiiralt, Eesti tuntumaid graafikuid, viibis 1943. aasta juulist kuni septembrini Viljandi lähedal Uusna mõisas, kust ta peaaegu igal hommikul lasi end Viljandi külje all asuvasse Tamme tallu ja õhtul tagasi sõidutada. Vahel jäi ta pererahva nurgakambrisse ka ööbima. Viljandi piirist pooleteise kilomeetri kaugusel sündisid Wiiralti viimased Eestis valminud graafilised lehed „Virve“ ja „Viljandi maastik“. 

Viimasel on kujutatud talu lähedal kasvavat mitmesaja-aastast, tõenäoliselt Põhjasõja-aegset puud, ametliku nimega Tamme-Koori tamme taluperemehe Gori Tamme (1891–1952) järgi. Lisaks puule graveeris Wiiralt plaadile talu kostil oleva tütarlapse, pikutava lehma, rukkihakid ja taevasse tõusvad rünkpilved. 

See augustikuu lõpupäevadel vabas õhus graveeritud, üldtuntuks saanud graafikateos omandas hiljem sügavama tähenduse, sümboliseerides eesti rahva kestmajäämist üle maa käinud tormide kiuste.

Tänu Viini kujutavate kunstnike seltsi korraldatud personaalnäitusele reisis Wiiralt 1944. aasta kevadel Austriasse. Viini näitusel oli eksponeeritud ka teos „Viljandi maastik“, mille kohta leiab väljapaneku saatelehelt järgmised read: „Selle eesti maatüki ees on muidu nii suletud, vaikiva põhjamaalase süda täielikult avatud...“. Suvel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse Wiiralt ei naasnud. Hiljem jõudis kunstnik juba tuttavasse Pariisi, kus ta 1954. aastal suri.“

Euroopa eriliste puude konkursil võistleb Viiralti tamm 14 põneva puuga. Rahvahääletus kestab 22. veebruarini, oma hääle saab anda aadressil www.treeoftheyear.org/vote. Igaüks saab anda kaks häält ja peale hääletamist tuleb valik kindlasti kinnitada, selleks saadetakse meiliaadressile link. Euroopa aasta puu konkursiga tõstetakse esile kultuurilooliselt olulisi puid.

Eduard Wiiralti teos „Viljandi maastik“ Kondase keskuses, kus sellele teosele oli aastal 2013 pühendatud eraldi näitus. Foto: Mari Vallikivi

Looduskaitses registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Artikkel on avaldatud Maalehes 12.12.2023

Mõni aasta tagasi tegime oma majapidamises ja ettevõtetes jäätmete sorteerimise katse. Paari kuu jooksul sorteerisime hoolikalt ja kaalusime siis eraldi kõik jäätmeliigid. Kõik liigiti kogutavad pakendid, orgaanilised komposteeritavad jäätmed eraldi ja lõpuks segaolmejäätmed. Tulemus üllatas – oli ainult 7% jäätmeid, mida ei saanud ringlusesse võtta.

Päris muljetavaldav tulemus. Olime väga uhked. Sorteerimine muutus harjumuseks ja sai käppa. Probleem on vaid selles, et pole piisavalt väikest ja nii harva tühjendatavat olmejäätmete konteinerit, kui meil vaja oleks.

Sorteeritud jäätmete konteinerid

FOTO: ERAKOGU

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed on elu õied, on öeldud. Ka meile tuli natuke aega tagasi uus nunnu elu õis, ning põmm, prügikonteiner on täis. Jälle! Järglaste kasvatamine on looduses, sh ka inimesel väga palju energiat kulutav tegevus, kahtlemata. Lapsed on suure ökoloogilise jalajäljega projekt.

Looduse tasakaal

Inimesest on saanud invasiivne primaat. Me sööme palju ja liigume palju ringi, kulutame väga palju energiat. Oma üha intensiivsema liikumisega toome lähemalt ja kaugemalt kaasa taimi, loomi, linde, mille hulgas on igasuguseid liike, kellest on inimesega koos samuti saanud edukad liigid. Nisu ja sea ja kana, ilu pärast lilli ning muud nipet-näpet tahtmatult, nagu rotid, hiired ja varblased. Kokku tuhandeid. On hinnatud, et ainuüksi Eesti floora on inimese abil mitmekordistunud.

Aga võõrad on ohtlikud, võimalik. Aga mis asi on looduslik tasakaal? Keskkonnateaduses on üsna ammu omaks võetud, et loodus on äärmiselt dünaamiline ja muutlik. Muidu ei ole keskkonnamuutustega võimalik toime tulla. Teadmine, et looduses tasakaalu pole, otsustustasandile ei jõua, vist niipeagi mitte. Sest praegused põhikooliõpilased saavad oma ökoloogiateadmised ikka eelmise või pigem üle-eelmise sajandi vaimus, et looduses on muidu tasakaal, kuni inimene seda ohustab. Minu meelest halb idee kuuenda klassi õpilastes süütunnet ja hirmu külvata!

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma.

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma. Õnneks on inimene targem ja otsustanud lemmaltsa ära hävitada. Selleks et hävitustöö oleks tõhusam, katsetatakse parasjagu mitmesuguseid piinamisvõtteid nagu niitmine, lõikamine, töötlemine herbitsiididega, kuuma auruga töötlemine, purustamine kettpurustiga ja vastupidava geotekstiiliga katmine. Inkvisitsioon kadestaks sellist arsenali. Miks on lemmalts ohtlik peale selle, et ta on võõras?

Verev lemmalts

FOTO: ERAKOGU

Maastikud muutuvad

Annan aru, et olen oma paiksuses moodsa maailma jaoks äärmiselt privilegeeritud, olen sündinud ja kasvanud seal, kus praegugi elan. Enamgi veel, ka kõik minu esivanemad mitme sajandi vältel on sündinud ja kasvanud sealsamas. Ma tean oma esivanemate lugudest ja enda kogemusest, kuidas loodus minu kodu ümber on muutunud.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

FOTO: ERAKOGU

Kruusiaugu mets praegu

FOTO: ERAKOGU

Maastikud ja kooslused muutuvad kogu aeg. Ka minu elu jooksul on karja- ja heinamaad muutunud metsaks, kollektiivselt aetud kiviaiad hunnikusse, hunnikud võetud kaitse alla. Kui taastasin osa aedu, siis nüüd vaid ühe suure põllu piirdeks ei tohtinud ma enam endiste kiviaedade kokku veetud rususid kasutada.

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

FOTO: ERAKOGU

Ida-kiviürt

FOTO: ERAKOGU

Paradoksaalselt on minu lähedal ka viimane koht Eestis, kus 1977. aastal nähti ida-kiviürti kasvamas küla servas kiviaial. Osalt seepärast on kiviaiad minu teatud obsessioon. Olen leidnud oma kandi kiviaedadelt ja mujaltki nii mõndagi, keda/mida peetakse haruldaseks, seega minu jaoks pole ka ida-kiviürdi otsingud lõppenud. See, et endised agraarmaad on nüüd mets, on tavaline nähe.

Metsas, mida oma lapsepõlvest mäletan karjamaana, kus kasvasid pääsusilmad ja kullerkupud, tegin kolmkümmend aastat tagasi, pärast talu maade tagastamist, esimese raie oma maal.

Ja nüüd on metsa areng selline, et taas on vaja raiuda. Kuna ala asub kena jalutamistee ääres, mis viib parki, küsisin abikaasalt ettevaatlikult, et mis sa arvad, kui raiuks millalgi. Juurepess ja muud karjamaametsa hädad. Raiu, oli vastus. Ta on kindel, et uus noor mets on samuti tore vaadata, teistsugune, muutunud.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

FOTO: ERAKOGU

Kiviaedadega on võim minu eluajal juba kahel korral rängalt eksinud. Olles kiindunud kiviaedadesse, kuidas usaldada võimu? Mida ta paremini teeb või teab sellest, mis olnud, mis on praegu, mis väärtuslik? Aga minnes globaalsemaks – kas riikidevahelised kokkulepped kannavad minu maal olevate loodusväärtuste eest paremini hoolt kui ma ise? Nüüd kõlan kui täiskuuaktivist, kes mõtleb lokaalselt ja tegutseb globaalselt oma kiviaedadega.

Maailma rahvad on paberil kokku leppinud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on meie ühine eesmärk. Kõigi maade esindajad lähevad rahvusvahelistelt kongressidelt koju innuka sooviga vähemasti aeglustada oma kodumaal bioloogilise mitmekesisuse kao tempot. Seega peavad kõik tegema inventuuri ja selgitama, mis neil praegu olemas on.

Kadu saab hinnata millegagi võrreldes, seega olevik (või lähiminevik) esindab baastaset, mille suhtes tulevikus toimuvaid muutusi mõõta saab. See tundub esmapilgul täitsa mõistlik – kui mõni „pärismaine“ liik või „looduslik“ elupaik teatud riigis taandarenema hakkab, on põhjust muretseda.

Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal.

Kuid liikide ja elupaikade baastaseme määramine ning trendide arvestamine iga riigi kohta eraldi on toonud kaasa väga negatiivse kõrvalmõju. Valdavalt seetõttu ollakse maailma looduskaitses seisukohal, et muutusi keskkonnas tuleb pidada negatiivseks ja neid peab iga hinna eest vältima. Kuigi me teame, et just dünaamika võimaldab liikidel pikas perspektiivis keskkonnamuutuste perioodid üle elada.

Kammitsedes end riigipiiride, eriti väikeste riikide (nagu enamik Euroopat) ja baastasemetega, registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Meenub hiljuti ERRi õhtustes teleuudistes kirjeldatu sellest, kuidas Eesti olulisim vaatamisväärsus inimeste poolt hüljatakse ja justkui loodusele jäetakse. Televaatajana hakkasin mõtlema: õige! Munamäe vaatetorn tuleb lammutada ja Munamägi külastajatele sulgeda. Eestile on jõukohane kaitsta Euroopa mägedes tavalist samblikku, ja kus siis veel kui mitte Munamäel.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Haruldused tehismaastikul

Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga. Juba kaks aastat pärast esialgset täielikku hävingut kasvasid seal esimesed orhideed. Praegu on sellel tehiskooslusel orhideevälu.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

FOTO: ERAKOGU

Minu maal kasvab ja elab kaitsealuseid liike ohtralt, sealhulgas väga haruldasi I ja II kategooria liike. Paljud neist on sinna elama asunud minu aktiivse tegutsemise ajal, nad tunnevad end hästi ja neid tuleb juurde. Pargialal kasvavad läbisegi kodumaised haruldused ja võõrad. On see võit või kaotus?

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

FOTO: ERAKOGU

Loodus ei seisa paigal. Vaid napi 20 aastaga saab põllust mets, emiteerijast viie aastaga süsiniku siduja. Ja mõni koht polegi 15 aastaga eriti muutunud, kuid see pole tasakaal.

Muutustega looduses tuleb leppida. Varasemast erinev ei pruugi olla halvem. Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal. Võitude soodustamine on samavõrd õigustatud kui kaotuste vähendamine.

Kloostrimetsa talu maastik

FOTO: ERAKOGU

Peame olema tulevaste muutuste osas paindlikud. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kuid – olgugi pealtnäha paradoksaalselt – olulisim panus, mis meie võimuses, on hoida planeedi olemasolevaid liike. Mõistlikkuse piires. Hetkel haruldastest liikidest võiks mõelda kui tuleviku harilikest, nii-öelda planeedi elustiku varuosadest, mida võib edaspidi vaja minna. Haruldastest saavad harilikud, ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

FOTO: ERAKOGU

Inimesest saab aednik

Inimene on osa loodusest, mistõttu kõik, mida me teeme, on ka elustiku evolutsioonilise ajaloo looduslik osa. Me võime asja seikluslikult võtta ja mis tahes tehnoloogilisi või muid kättesaadavaid strateegiaid kasutades kindlustada, et me tulevastele põlvedele töökorras planeedi pärandaksime – ilma kartuseta, et see teeks maailma kuidagi vähem looduslikuks ja loomulikuks.

Ja me peame ikkagi elama mõõdukalt oma planeedi piirides. Me teame, et ressursid ei ole lõputud, kui tapame ja sööme loomi kiiremini, kui nad sigida suudavad, või raadame metsi kiiremini, kui need kasvavad. Niisugune strateegia ei ole toiminud. Peaksime taotlema maksimaalset efektiivsust oma tegevustes, et täita iga indiviidi vajadused – võimalusel ka soovid –, kuid võimalikult vähe põhjustama kaasnevat kahju. See on väike jalajälg.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed tunnevad siirast rõõmu loodusest. Selle kogemisest, katsumisest, nuusutamisest, maitsmisest. Nad armastavad loodust vahetult. Nagu see poiss ikooniliseks saanud fotol Emma Marrise lühiloengus „TED talk“ sarjas „Nature is Everywhere“. Kas öelda sellele poisile, et viska see lill minema, hävita ära, see on invasiivne võõrliik? Ta ilmselgelt armastab seda invasiivset võõrast, nagu kimalane lemmaltsa. Kas peaks talle ütlema, et su armastus on vale?

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

FOTO: ERAKOGU

Väikestelt lastelt on õppida seda siirast ja vahetut suhet loodusega, kus neil ei teki seda küsimust, et kas loodus ja tema on kuidagi eraldi. Nad ei hakka arutlema, milline peab loodus olema või millised liigid võivad kusagil elada.

Kuidas võiks inimene invasiivsest liigist saada looduse heaks aednikuks? Just head aednikku, mitte hülgamist pärast äratrööpamist, loodus meilt ootab.

Loodus on igal pool, reservaadis ja südalinnas, tavaline ja haruldane, oma ja võõras, jõukohane ja lõbus. Igaüks meist, meie pered ja tõelised toimivad väikesed kogukonnad annavad oma järeltulijatele edasi heas seisus Eesti. Seda ei tee meie eest ükski valitsus ega globaalsed kokkulepped, vaid meie ise.