Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik

Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.

Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.

Valvurist aednikuks

Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.

• Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
• Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.

Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.

Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.

Selline mudel vajab kahte ausat sammast:

• Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
• Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.

Majandus ja loodus käsikäes

Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.

• Koostöö on püsivam kui käsk

Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.

See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.

Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik

Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid

Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.

Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!

Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.

loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht

Looduskaitse: mitte "meie vs nemad" vaid jagatud "koos"

Mõned räägivad looduskaitse puhul sotsiaalmajanduslikest huvidest ning mõjust. Teised räägivad autonoomiast ehk vabadusest. Kolmandad rõhutavad looduse iseväärtust ja vajadust hoida looduskaitset puhtalt avaliku hüvena. 
Eestis tuleb arvestada, et me ei saa loodust kaitsta ainult ühe maailmavaate kaudu. 

Inimesed väärtustavad erinevaid aspekte elus, ning kedagi ei tohi hukka mõista maailmavaate tõttu. Kui tahame, et maaomanikud oleksid päriselt valmis kaasa aitama, peame rääkima keeles ja põhimõtetes, mis on ka neile arusaadavad ja usaldusväärsed. 

Ei ole põhjendatud jätta muljet, et lepinguline või partnerluslik lähenemine “kallutab kogu süsteemi”. Enamik Eesti looduskaitsest on niikuinii riigi käes ja sinna jääb ka edaspidi. Küsimus on vaid selles, kuidas ülejäänud osa võimalikult targalt ja tulemuslikult kaasata. 

Mure on arusaadav – Eesti loodus on liiga väärtuslik (boreaalne püsivalt metsastuv ala), et sellega eksperimenteerida. Kuid just seetõttu on Soraineni/Partnerluse mudel vajalik. Meil on vaja süsteemi, mis töötab inimestega koos, mitte nende vastu. Teadus (Miljand 2021) tõestab, et sund tekitab vastupanu, samas kui autonoomia ja õiglane partnerlus toovad tegeliku kaitse sinna, kuhu riigi käsi ei ulatu. Kui keegi oskab sõnastada legitiimse riigivõimu põhimõtteid, siis kindlasti Riigikogu seda oskab.

Lisaks annab mitmekesisem haldamine: riiklikud kaitsealad, eraomanike vabatahtlik panus, koostööprojektid, erinevad majandamisviisid; meile rohkem võimalusi katsetada, õppida ja leida, mis päriselt töötab olukorras, kus kliima ja elupaigad muutuvad kiiresti. 

Seega ei ole partnerlusmudel looduskaitseliste põhimõtete vastand, vaid praktiline lisavõimalus, mis aitab saavutada paremaid liigikaitselisi tulemusi läbi usalduse, paindlikkuse ja omanike kaasamise.