Uuenemisökoloogia: antropotseeni ajastu looduskaitse

Millised on uuenemisökoloogia (renewal ecology) põhimõtted ja kuidas suhestuvad need teiste seotud distsipliinidega?

Bowmani uurimisrühm arutleb, et keskkonnamuutuste kiirus ja ülemaailmne ulatus sunnivad ökolooge oma teoreetilisi põhimõtteid ja juhtimistavasid ümber kujundama. Nende sõnul on valitsev taastamisökoloogia, mille eesmärk on kehtestada ajaloolised ökoloogilised tingimused, ebapiisav. Geograafiliselt piiritletud looduskaitsealad ei suuda kaitsta kogu bioloogilist mitmekesisust ning majandamismeetmete suhtes kohaldatav ettevaatuspõhimõte ei taga enam ökoloogilise kahju vältimist. See kohaldub ka Eestis.

Lisaks on inimeste reaktsioonil ülemaailmsetele keskkonnamuutustele nagu ränne, kaitseinfrastruktuuride ehitamine ja maakasutuse muutmine, omakorda negatiivne keskkonnamõju. Inimeste kohanemismeetmeid kiirete ökoloogiliste muutustega saab kujundada bioloogilise mitmekesisuse hüvanguks.

Uuenemisökoloogia tunnistab vajadust viia kooskõlla elurikkus inimeste loodud infrastruktuuriga – nii et mõlemad sellest kasu saaks. Peter Kareiva ja Michelle Marvieri The Conservation Science ning Chris Thomas`i Planeedi pärijad tunnistavad kliimamuutustega kohanemiseks vajalikku uute ökosüsteemide aktsepteerimist. Lisaks allpool väljatoodud teoreetiliste raamistike erinevustele, saab huvitatu kuulata Emma Marrise TED ettekannet: Nature is everywhere -- we just need to learn to see it | Emma Marris - YouTube.

Praktikutele

• Aktsepteerides keskkonnamuutusi vältimatu ja pöördumatuna, annab uuendusökoloogia neile, kes tegelevad looduskaitsega, suurema ühiskondliku loa innovatsiooniks.
• Pöördumatult halvenenud maa ja veekogud võivad pakkuda võimalusi bioloogilise funktsiooni ja mitmekesisuse uuenemiseks kohtades, kus katsed taastada endist looduslikku seisundit ebaõnnestuksid.
• Linna- ja põllumajandusmaastikke, mis on suures osas maha kantud tõhusaks kaitseks, saab ümber kujundada liikide elupaigaks, millel on suurem ökoloogiline funktsionaalsus, pakkudes samal ajal kaaskasu inimeste heaoluks.

Üha enam tunnistatakse, et klassikalised lähenemisviisid looduskaitsele ja loodusvarade haldamisele ei suuda antropotseeni väljakutsetele vastata.

Martin et al. (2014) annab ülevaate, kuidas olemasolevad teadusvaldkonnad ja välja pakutud uued ning nendega seotud kontseptsioonid aitavad kaasa kaitse-eesmärkidele ja inimeste elulaadi hoidmisele globaalsete keskkonnamuutuste ees. 

Uuendusökoloogia kontseptsioon on määratletud kui lahendustele keskendunud distsipliin, mille eesmärk on luua ja hallata ökosüsteeme, eesmärgiga maksimeerida nii bioloogilist mitmekesisust kui ka inimeste heaolu kiirete keskkonnamuutuste ees. Allpool kirjeldatakse lühidalt, kuidas uuendusökoloogia erineb või laiendab mõningaid olulisi seotud valdkondi ja kontseptsioone. 

Agroökoloogia (Agroecology): uuendusökoloogia sisaldab Perringsi jt (2006) seisukohta, et põllumajanduse ökoloogilise süsteemi mõistmine, milles bioloogiline mitmekesisus mängib olulist rolli toiduainete tootmisel ja ökosüsteemide pakkumisel, on oluline, arvestades loodusliku maa üha suuremat muundamist põllumajanduskultuuriks, et toita kasvavat inimkonda.

Kaastundlik looduskaitse (Compassionate Conservation): lähenemine troofiliste koostoimete haldamiseks, et vähendada vajadust surmava kontrolli järele eluslooduse ja kahjurite liikide stabiliseerimiseks (Ramp & Bekoff 2015). Sellist eetilist kaalutlust jagatakse uuendusökoloogias.

Looduskaitsebioloogia (Conservation Biology): eesmärk on vähendada liikide väljasuremise ohtu ja nende elupaikade kadu, vältida pakutavate teenuste halvenemist, võttes aluseks standardina varasema arvukuse, positsiooni ja/või struktuuri. Martin et al. pakub uuendusökoloogiat traditsioonilise looduskaitsebioloogia alternatiiviks. Uuendusökoloogia võimaldab keskenduda kohanemise võimalustele, pakkudes elurikkusele kasu, samal ajal kui inimesed otseselt või kaudselt kohanevad globaalsete muutustega.

Looduskaitseteadus (Conservation Science): Kareiva ja Marvieri (2012) ettepanek on muuta looduskaitsebioloogia praeguste ohtude suhtes tundlikumaks ja asjakohasemaks, nii et looduskaitse oleks ajas dünaamiline. Nad väidavad, et inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus peavad olema kesksel kohal kõigis kaitsealastes jõupingutustes. Keskenduda tuleb ökosüsteemide teenuste osutamisele, mis on uuendusökoloogia keskmes.

Inimökoloogia (Human Ecology): interdistsiplinaarne ja transdistsiplinaarne uurimissuund inimeste ja looduslike ja ehitatud keskkondade vaheliste suhete kohta. Selgelt määratletud ja andmerikastes süsteemides saab kasutada inimökoloogias välja töötatud meetodeid, et hinnata tõenäolist bioloogilist mitmekesisust ja inimkasu, mis on seotud alternatiivsete uuendusökoloogia sekkumistega. Selline terviklik arusaam inimese ja looduse sidumisest on uuendusökoloogia praktika jaoks ülioluline.

Sekkumisökoloogia (Intervention Ecology): Hobbs jt (2011) kirjeldasid taastamisökoloogia ja maakorralduse suunamist "läbimõelduma eksperimentaalse lähenemisviisi suunas, mis on seotud adaptiivse juhtimisega" ja on soovitanud mõistet "sekkumisökoloogia", et seda lähenemist kasutada. Uuenemisökoloogia tugineb sellele argumendile, keskendudes vajadusele kujundada ökosüsteeme teadlikult ja neid aktiivselt hallata, kasutades sihipäraseid sekkumisi enneolematute keskkonnamuutuste korral.

Uudsed ökosüsteemid (Novel Ecosystems): kontseptsioon, et uued liikide kogumid tulenevad erinevatest reaktsioonidest globaalsetele muutustele (Hobbs et al. 2006). Need kogumid võivad olla bioloogiliselt mitmekesised, funktsionaalsed, vastupidavad ja isemajandavad. Uuendusökoloogia eesmärk on hallata selliste uudsete kogumike liikumisteid, et maksimeerida bioloogilist mitmekesisust ja teenuseid.

Ettevaatuspõhimõtte ja bioloogilise mitmekesisuse ettevaatuspõhimõte (Precautionary Principle and Biodiversity): ettevaatuspõhimõtte keskmes on põhimõte "ära tee kahju" ja "tõendamiskohustuse" asetamine keskkonna muutjatele. Kuid liiga ettevaatlik lähenemine aktiivsete sekkumiste läbiviimisele liikide päästmiseks võib iseenesest kaasa aidata väljasuremisohule (Myers 1993). Uuenemisökoloogia pooldab pigem riskide maandamist kui riskide vältimist, mis on loomupärane sekkumisökoloogiale (vt eespool).

Lepitusökoloogia (Reconciliation Ecology): Rosenzweig (2003) tunnistas ettenägelikult, et tuleks teha jõupingutusi erinevate inimtekkeliste maastike muutmiseks, et luua elupaik liikidele, suurendades seeläbi bioloogilist mitmekesisust. Uuendusökoloogia hõlmab seda ideed, kuid globaalsete keskkonnamuutuste ulatusliku mõju tõttu rakendab seda kõigile looduslikele süsteemidele.

Taastamisökoloogia (Restoration Ecology): Selle lähenemisviisi eesmärk on üldiselt aidata taastada ökosüsteeme, mis on halvenenud või hävitatud, naasmaks häiringueelsesse seisu. Uuendusökoloogia tunnistab, et paljudel juhtudel tähendab keskkonnamuutuste kiirus, et sellist eesmärki tõenäoliselt ei saavutata. Selle asemel edendatakse selliste maastike loomist ja/või täiustamist, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust ja pakuvad muutuste kontekstis ökosüsteemiteenuseid.

Linnaökoloogia (Urban Ecology): kõigi organismide – inimeste ja mitte-inimeste – vaheliste suhete ja koostoimete uurimine inimtekkelises maastikus. Seda distsipliini võib pidada uuendusökoloogia põhikomponendiks.

Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Lugu puu taga: Viiralti tamme tähtsusest Eduard Wiiralti loomingus

Euroopa 2024. aasta puu konkursil esindab Eestit Viiralti tamm Viljandimaalt. Tegu on siiani väga elujõulise ja tõeliselt väärika ajalooga puuga, mis on kesksel kohal ka Eduard Wiiralti graafilisel lehel „Viljandi maastik“. Selle teose taustast on Viljandis tegutseva Kondase keskuse juht, kunstiajaloolane Mari Vallikivi kirjutanud oma raamatus „Viljandi motiiv“ nõnda:

„Eduard Wiiralt, Eesti tuntumaid graafikuid, viibis 1943. aasta juulist kuni septembrini Viljandi lähedal Uusna mõisas, kust ta peaaegu igal hommikul lasi end Viljandi külje all asuvasse Tamme tallu ja õhtul tagasi sõidutada. Vahel jäi ta pererahva nurgakambrisse ka ööbima. Viljandi piirist pooleteise kilomeetri kaugusel sündisid Wiiralti viimased Eestis valminud graafilised lehed „Virve“ ja „Viljandi maastik“. 

Viimasel on kujutatud talu lähedal kasvavat mitmesaja-aastast, tõenäoliselt Põhjasõja-aegset puud, ametliku nimega Tamme-Koori tamme taluperemehe Gori Tamme (1891–1952) järgi. Lisaks puule graveeris Wiiralt plaadile talu kostil oleva tütarlapse, pikutava lehma, rukkihakid ja taevasse tõusvad rünkpilved. 

See augustikuu lõpupäevadel vabas õhus graveeritud, üldtuntuks saanud graafikateos omandas hiljem sügavama tähenduse, sümboliseerides eesti rahva kestmajäämist üle maa käinud tormide kiuste.

Tänu Viini kujutavate kunstnike seltsi korraldatud personaalnäitusele reisis Wiiralt 1944. aasta kevadel Austriasse. Viini näitusel oli eksponeeritud ka teos „Viljandi maastik“, mille kohta leiab väljapaneku saatelehelt järgmised read: „Selle eesti maatüki ees on muidu nii suletud, vaikiva põhjamaalase süda täielikult avatud...“. Suvel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse Wiiralt ei naasnud. Hiljem jõudis kunstnik juba tuttavasse Pariisi, kus ta 1954. aastal suri.“

Euroopa eriliste puude konkursil võistleb Viiralti tamm 14 põneva puuga. Rahvahääletus kestab 22. veebruarini, oma hääle saab anda aadressil www.treeoftheyear.org/vote. Igaüks saab anda kaks häält ja peale hääletamist tuleb valik kindlasti kinnitada, selleks saadetakse meiliaadressile link. Euroopa aasta puu konkursiga tõstetakse esile kultuurilooliselt olulisi puid.

Eduard Wiiralti teos „Viljandi maastik“ Kondase keskuses, kus sellele teosele oli aastal 2013 pühendatud eraldi näitus. Foto: Mari Vallikivi