Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.