Elurikkus
Kliima
Metsad
Pille Ligi: „ Tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust“
„Üks ei ütle, teine ei tee, omavahel ei taheta rääkida. Kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud,“ kirjeldab Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi tänast olukorda looduskaitses. Kuidas tahab seda olukorda paremaks muuta Loodushoiu Fond? Intervjuu ilmus esmakordselt 2023. aasta maamessi ajal välja antud ajakirjas „Metsanurk“.
Eestis on Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, Eestimaa Looduse Fond ja Roheline Liikumine, kes koos Stockholmi Eesti Instituudi ja teistega moodustavad Eesti Keskkonnaühenduste Koja. Kas paljuks ei lähe ja kuidas Loodushoiu Fond veel siia ära mahub, millega tegelete?
Eestis puudus maaomanike loodushoiuga tegelev asutus. Me räägime sellest, kuidas ajutised looduskaitse lepingud riigi ja maaomanike vahel annaks meile paremad tulemused liikide arvukuse, mitmekesisuse ja elupaikade rohkuse osas. Taluliit ja Erametsaliit on meie suurimateks partneriteks selle teema edendamisel.
Maaomanikele pakume infot erinevate mittepuiduliste väärtuste hoidmisel. Nii näiteks töötasime Lääne-Harju Koostöökogu „Elu enklaavide“ projekti abil välja elurikkuse suurendamise juhised maaomanikele. Leiate erinevaid ideid maaomanik.ee lehelt.
Kas mitte ei ole nii, et maaomanikud väga ei taha tegeleda looduskaitsega? Kuidas ma ikka hoian, kui kasutades Maalehe pealkirjast tuttavat fraasi – „ekspert vilistab korra, kull lendab üle ja hüvasti metsamajandamine“...
Oi, mina olen kogenud pigem vastupidist olukorda! Maaomanikud on salamisi ikka päris uhked, et just nende valdused valitakse elupaigaks. Paljud maaomanikud või neid nõustavad inimesed oskavad meelitada ja hoida haruldasi liike oma maal. Naljaga pooleks võib öelda, et saunalaval arutatakse, kellel mis kaitsealune liik on.
Rääkides maaomanikega, ei ole neil mure mitte looduskaitsega tegelemisega, vaid sellega, mis juhtub siis, kui mõni kaitsealune liik omaniku maalt või metsast leitakse ja see avalikuks tuleb.
Mis siis juhtub?
Maaomaniku asemel asub tema maal toimuva üle otsustama riik. Kusjuures – isegi kui kaitse-eeskirjad rakenduvad, siis tegevusi, mida liikide elujärje parandamiseks tarvis teha oleks, ei tehta sellises mahus, mida tarvis. Sageli liigub isend paigast edasi, samas maaomaniku piirangud ei leevendu.
Kurb kogu teema juures on see, et neil, kelle jaoks on elurikkus tüütu teema, midagi ei muutu. Kasutades mitteteaduslikke termineid, siis ettevõtted, kes „raipeks raiuvad“, on alati sellise süsteemiga ju võidumehed. Kaotavad need omanikud, kes hoolivad – sest puudub võimalus dünaamikaks. Seega julgen mina öelda, et tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust.
Maaomanikul lasub ju kohustus hoida ja teavitada Keskkonnaametit loodusväärtustest?
See, kes ei hooli, ei täida seda reeglit nii või naa. Kusjuures järjest vähem maaomanikke on nõus jagama infot oma maal leiduva kohta. Peaksime ühiskonnana peeglisse vaatama – miks ei soovita jagada seda infot looduskaitse organisatsioonide ja riigiga? Täna on olukord, kus üks ei ütle, teine ei tee tegevusi, omavahel ei taheta rääkida, kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud.
No ja mida teie siis teistmoodi ja paremaks teha saate?
Püüame selgitada riigile võimalusi, kuidas oleks elurikkus hoitud ja eraomanik, kelle sissetulek sõltub põllumaast ja metsast, positiivselt meelestatud ning uhke oma maal oleva ägeda taime või looma üle.
Liikuvad looduskaitsealad ning lepinguline suhe on USAs toonud mõnele liigile päris mõnusa parenemise. See lähenemine leiutati muideks just sealse keskkonnaameti liigikaitsespetsialisti poolt.
Kohe ei saaks midagi muuta?
Me püüame koos maaomanikega ka kohe, reeglite kiuste, midagi paremaks muuta. Näiteks maaomanikud, kellel on hoovis või metsas mõni suur puu. Olete oodatud põlispuu hoidja kampaaniaga liituma. Kui tahate ka enda puu meile registrisse anda, siis põlispuude register ootab seda infot. Keegi ei kohusta välja kuvama oma nime, kui ei soovi, ning ammugi ei küsi me selle puu asukohta, mida hoiate.
Haruldasi taimi istutame ja külvame koos teiste MTÜ-de ja maaomanikega muudele maadele. Aladele, kus ei ole enne olnud elupaika, mistõttu ei ole pahuksis meie tegevus ka looduskaitseseadusega. Kõre tiigi kaevamine ja merikotka risupesa loomine on planeeringu faasis. Palju on kokkuleppeid ja kooskõlastusi, mis tuleb saada.
Teil on maaomanikud, tegus koostöö. Poliitiliste suundade puhul ei saa te midagi teha. Kuid kuhu edasi ja mida veel oleks tarvis?
Euroopast tulevad järjest erinevad algatused – taastamisseadus, taksonoomia reeglistik, vabatahtlik süsinikuturu raamistik ning varsti ka arvatavasti elurikkuse turu raamistik. Kasulik oleks nii riigile kui eraettevõtetele, kui nad elurikkusesse panustamise integreeriksid oma äritegevusse, mis kajastuks siis nende jätkusuutlikkuse raportis. Nii tõkestame rohepesu ja panustame elurikkuse hoidmisesse päriselt asjalikke asju tehes. Kui ainult riik oma seadusandlustega ka siis järele jõuaks.
Autor: Loodushoiu Fond
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
