Elurikkus
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada
Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.
Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.
Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.
Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole.
Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?
Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.
Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama.
Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.
Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3
Autor: Pille Ligi
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
