Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Teadus, mitte dogma
The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma.
Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.
Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.
Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.
“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike.
Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.
Autor: Pille Ligi
