Kliima
Süsinikust, krediitidest, maaomanikest ja loodushoiust
Kasvuhoonegaaside ehk süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi. Oleme kokku pannud infomaterjali tutvustamaks, mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.
Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused:
Miks süsinikuga kaubeldakse?
Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.
Mis on süsinikuturg?
Süsinikuturud jagunevad kohustuslikeks ja vabatahtlikeks. Kohustuslikku süsinikuturgu juhitakse riikide poolt ja need kehtivad teatud spetsiifilistele tööstussektoritele, kus tegutsevad suured süsiniku emiteerijad. Vabatahtlikul süsinikuturul kaubeldakse süsinikukrediitidega, need on juhitud korporatsioonide või ettevõtete poolt ning nende eesmärk on saavutada heitmete vähendamine individuaalsete ettevõtete tasandil.
Mis on süsinikukrediit?
Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma.
Mis on süsinikuprojekt?
Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis järgides kokkulepitud reegleid seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.
Kes on ostja?
Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. Siin võiksid maaomanikud mõelda, et meie metsad ei peaks olema kattevari neile tööstusettevõtetele, kes emissioonide vähendamise ja fossiilsetest kütustest loobumisega iseseisvalt hakkama ei saa või ei taha saada. Liiga madalad süsinikukrediidi hinnad ei pane ettevõtteid oma süsinikutarvet üle hindama, sest odavam ja lihtsam on osta endale kliimaneutraalsus.
Teine grupp ostjaid on vahendajad. Nende soov on soetada süsinikukrediit mõnel juhul hinnaga 7€ tCO2eq, et müüa tulevikus krediit edasi näiteks 50€ tCO2eq lõppostjale (nt tehnoloogia- või tööstusettevõte). Müügitehinguga seatakse maaomanikule kohustused - mõnel juhul 100 aastaks. Vahendajad aga 10 aasta pärast ei vastuta, vastutavad maaomanikud.
Mis ma nüüd tegema pean?
Ehkki süsinikukauplejad soovivad maaomanikega kiiresti ja odavalt kokkuleppeid sõlmida, kehtib põhimõte „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ ka siin. Pikka, 30-50 aastast kohustust ei maksa endale võtta enne, kui kõik olulised detailid nagu maaomaniku saadav kasu või talle jääv otsustusvabadus on selged. Olulisi küsimusi oleme kaardistanud maaomanikele siin: https://www.loodushoiufond.ee/publikatsioonid.
Nõudlus krediitide järele on vabatahtlikul süsinikuturul kiires tõusutrendis, kasvades erinevatel hinnangutel 2030. aastaks 15 korda. Seetõttu ei ole maaomaniku seisukohast lepingute sõlmimisega kiiret ning pole põhjust karta rongist maha jäämist, kui võtta endale natukene rohkem aega mõtlemiseks ja otsustamiseks.
Euroopa Liit on välja töötamas ka vabatahtliku süsinikuturu põhimõtteid.
Hoiame maaomanikke kursis arengutega süsinikuvaldkonnas Loodushoiu Fondi kodulehel.
Autor: Pille Ligi
Seotud uudised
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Eesti maaomanikud arutasid Eurosite’i üritusel uusi looduskaitse koostöövorme
Eesti maaomanike looudskaitse koostöö organisatsioon Loodushoiu Fond kutsuti Eurosite'i arutama uusi koostöö- ja partnerlusvorme, mis on looduse ja kliima kaitseks hädavajalikud. Arutelud keskendusid sellele, kuidas maaomanikud saavad üksteiselt õppida, millised mentorlussüsteemid leiavad õige keele ja millised tööriistad toimivad stiimulitena põllumeestele, eraomanikele ja kogukondadele.
Eurosite on maaomanike ja looduskaitsjate võrgustik, mis töötab Euroopa eraomandis oleva maa kaitsmise ja taastamise nimel looduse ja kliima hüvanguks.
Peamised õppetunnid maaomanike vaatenurgast:
⚖️ Kõike head ei saa korraga:
- Näiteks kõrge tedrepopulatsiooni säilitamiseks Ühendkuningriigis tuleb vähendada metsaga kaetud hektarite arvu ja püüda väikekiskjaid.
- Vanade plii kaevanduste vee saasteprobleemi lahendamiseks tuleb muld siduda, maa taasroheliseks muuta, kuid pole võimalik kontrollida linde, kes söövad taastatud aladel elavaid putukaid.
- Pikemaajalise haldamise võimaluste säilitamiseks tuleb teha kompromisse lühiajalise kasu osas.
🌄 Maaomanike ettekannetes kõlas sarnane sõnum:
- Eriliste liikide olemasolu teatamise soov puudub, kuna selle tulemusena võin oma õigused maale kaotada.
- Maaomanike organisatsioonide juhitud õppeprotsessid omavahel on võtmetähtsusega. Teisel juhul on usaldamatus liiga suur.
- Maaomanikud on osa lahendusest, mitte looduse vastased.
🍁 SERi esitlus kinnitas meie arusaama EL-i poliitikanõuetest:
- Kohustus hõlmab 20% elurikkuse kaitsealasid, mitte 30%, ning sellest 20%-st kolmandik peab olema rangelt kaitstud.
- Soodne kaitse seisund (elupaikade direktiiv) tähendab kaitse-eesmärke riiklikul tasandil, mitte kohaliku ala tasandil.
- "Heas seisukorras elupaigatüüp" ei ole sama, mida hinnatakse kohalikul tasandil.
- Heas seisukorras või taastamismeetmete alla kuuluvate alade oluline halvenemine on määratud kohalikul tasandil ning viitab elupaiga struktuuri, funktsioonide ja tüüpiliste liikide stabiilsusele või pidevale paranemisele. See tähendab, et pühendumine on põhinev pingutusel, mitte tulemusel.
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Põllumajandus
Loodushoiu Fond aitab kaasa elurikastele päikeseparkidele
Päikeseparke seostatakse peamiselt energiatootmisega, kuid harvemini mõeldakse sellele, et looduslikus keskkonnas asuvates parkides võiks toetada ka elurikkust. Kuidas seda saavutada ja kuidas saaks paremini ära kasutada paneelidevahelist maad?
Nendele küsimustele saab vastuse värsket Osooni lugu vaadates.
Loodushoiu Fond teeb koostööd Kaamos Grupi ettevõtetega ning on selle raames kaardistanud ära kümme päikeseparki ja pakkunud välja erinevad elurikkust edendavad tegevused.
Näiteks võiks päikeseparkide paneelide vahelist ala kasutada taimkatte taastamiseks, sealhulgas külvata kohalikke taimi, mis pakuvad varjupaika ja toiduallikat tolmeldajatele ning teistele putukatele. Selline lahendus ei suurenda üksnes pargi ökosüsteemiväärtust, vaid vähendab ka vajadust sagedase niitmise järele, mis omakorda vähendab hoolduskulusid ja süsinikujalajälge.
Mitmed teadusuuringud on tõestanud, et elurikkuse toetamist saab soodustada mitmel viisil. Näiteks võiks mõelda väikeste veekogude loomisele või pesitsuskohtade rajamisele lindudele ja väikeloomadele. Samuti saab luua mesilasala, mis mitte ainult ei toeta mesilasi ja teisi tolmeldajaid, vaid aitab ka põllumajanduse tolmeldamise kaudu suurendada saagikust.
Samal ajal tagavad päikesepargid täiendava energiaallika, aidates kaasa rohepöörde eesmärkidele. Päikeseparkides rakendatavad loodussõbralikud lahendused võivad pakkuda eeskuju ka teistele taastuvenergia tootjatele.
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Digilill sõbrapäeval säästab loodust ja panustab ettevõtte SDG eesmärkidesse
Juhtimaks tähelepanu importlillede jalajäljele ja pakkumaks alternatiivi päris lillede kinkimisele, istutab Loodushoiu Fond iga müüdud digitaalse lille eest ühe haruldase kodumaise taime päikesepaneelide alla.
Digitaalsed aasa- ja metsalilled võivad olla sobivaks alternatiiviks juhul, kui tahetakse lilledega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit meeles pidada, aga lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb.
Loodushoiu Fond ei soovi olla äärmuslik ega öelda, et keskkonnateadlik inimene ei tohiks päris lilli üldse kinkida. Küll aga tasuks keskkonnale mõeldes eelistada kodumaiseid lilli, sest nagu näitab hiljutine Suurbritannia teadustöö, on imporditud lillede jalajälg umbes kümme korda suurem kui kohapeal kasvatatud lillede oma. Lillede tööstusliku kasvatamise jalajälge suurendab nende lennutransport, aga ka kasvuhoonete soojendamine, kasutatavad kemikaalid, veekulu.
Sõbrapäeval on kombeks kinkida lilli. Suurbritannia uurimuse järgi on seitsme välismaalt pärit lõikelillega kimbu jalajälg ca 30 eqCO2kg. Sama kimp kodumaisena on 3,3 eqCO2kg ja digitaalne lillekimp on 0,05 eqCO2kg. Siin oleks võimalus panustada väga otse ettevõtte SDG eesmärkidesse. Julgustame ettevõtjaid viima läbi uuringut sihtgrupi seas - võib selguda, et mitte kõik ei soovi saada lõigatud tulbikest või roosi, mis närbub 4 päeva pärast. Meie partneritel on neid maid, kuhu kasvama panna ja jätta sellised tähtpäevade õied ja taimed, mis teenivad pikemat vaadet ja loodusväärtuste hoidmist.
Loodushoiu Fond viib digilillede müügist saadud tulu eest ellu projekte, mis aitavad kaasa elurikkuse suurendamisele.
Nii istutati näiteks Lääne-Harju Koostöökogu Erasmus+ Elu enklaavide projekti vabatahtlikega päikesepargi alla 500 taimekest.
Importlillede jalajälje kohta saab pikemalt lugeda Loodushoiu Fondi blogist, e-poodi pääseb siit.
2021. aastal asutatud Loodushoiu Fondi eesmärk on aidata kaasa vabatahtliku loodushoiu arengule Eestis. Fondi tegevusse panustavad maaomanikud, partneritena saavad kaasa lüüa eraisikud, eraettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid.
Digilill oli ka Eesti Ekspressi nädalasõna 2022
Lisainfo:
Pille Ligi
Loodushoiu Fondi juhatuse liige
tel 518 0641
