Looduskaitses usalduskriisist uute lahendusteni

Arutelu taust: õiguskantsleri kriitika ja infosüsteemide topeltstandardid

Looduskaitse kitsaskohtade üle arutamise oluliseks taustaks on õiguskantsleri hiljutine kriitika ja keskkonnaseadustiku (KESE) muutmise eelnõu. Õiguskantsleri kiri toob esile riigi kahepalgelisuse. Kliimaministeerium väidab, et Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) kanded on pelgalt informatiivsed. Reaalsuses aga peatab Keskkonnaamet metsateatisi just EELIS-e kande ja ametniku joonistatud „puhverala“ alusel. Sageli ei kontrollita, kas lind seal üldse pesitseb. See tekitab metsaomanikule „FSC-lõksu“, kus ta peab oma kuludega riigi püstitatud hüpoteesi ümber lükkama.

Samal ajal nõuab riik seireandmekogu (KESE) puhul andmete ranget kontrollitavust. EELIS-e puhul aga sarnast nõuet pole. Infosüsteemi kantakse piiranguid tekitavaid leide serviti pildistatud linnusule või lihtsalt oletuse põhjal, et mets võiks liigile sobida.

Mida päriselt arutati: paneel "Looduskaitse ja maaomanik"

Nende juriidiliste kitsaskohtade valguses toimus EPA pealaval arutelu „Looduskaitse ja maaomanik: kuidas liikuda piirangutelt stiimuliteni?“. Arutelu juhtis Kristo Elias ning osalesid Kelli Talving-Varblas, Jaan Liira ja Priit Põllumäe. 

Arutelust koorus välja sügav usalduskriis maaomanike ja riigi vahel. Otsuseid tehakse omaniku selja taga Exceli tabelites. Kui põllumajanduses on looduse hoidmiseks juba toetavaid präänikuid, siis metsanduses valitseb endiselt piitsameetod.

Hüvitised pole peamine lahendus, vaja on sisulist reformi

Kui moderaator suunas küsimused kompensatsioonidele ja hüvitamisele, leidsid osalejad, et tegelikud murekohad asuvad hoopis mujal. Hüvitamine on vaid tagajärjega tegelemine olukorras, kus riigil nagunii pole piisavalt raha, et saamata jäänud tulu adekvaatselt katta. Eelkõige käisid arutelust läbi märksõnad nagu laiem looduskaitsereform ning määruste õige tõlkimine ja tõlgendamine. Kelli Talving-Varblas tõi elulise näite põllumajandusest, kus pelgalt ühe määruse vale tõlke tõttu võeti tagantjärele ära loodussõbraliku majandamise toetus, tehes sisulise eesmärgi täitnud ettevõtjast bürokraatia silmis kaotaja. 

Osalejad rõhutasid, et riik peaks kasutama oluliselt vähem sunnimehhanisme. Tänane süsteem rakendab kohe rangeid keelde, samas kui alternatiivsed, koostööle ja lahendustele suunatud meetmed on enne piirangute kehtestamist täielikult kasutamata jäetud.

Ühe sellise alternatiivina piirangute asendamiseks pakuti välja Safe Harbour ehk turvasadama mudel. See annaks omanikule kindluse: vabatahtlik loodusväärtuste hoidmine ja elurikkuse loomine ei tohi tulevikus kaasa tuua rangemat riiklikku kaitset. Kelli Talving-Varblas pidas mõtet innovaatiliseks, kuid hoiatas, et uute süsteemide juurutamisel tuleb ka vanu lõhkuda, et vältida kihistumist. 

Priit Põllumäe leidis, et riik vajab otsustusjulgust. Päriselt ohustatud liike tuleb kindlasti kaitsta. Isendikaitse printiibist lähtuvalt riiklikel kaitsealadel, kuid väljaspool neid alasid tulekski rakendada turvasadama mudelit.

Jaan Liira rõhutas vabatahtliku kaitse puhul stabiilsuse ja püsivuse tähtsust. Looduses on muutused pikaajalised, seega peavad ka vabatahtlikud lepingud olema sõlmitud pikaks perioodiks.

Publik tõstatas värske mõtte: looduskaitse asemel peaksime rääkima loodusmajandusest, mida võiks sellisel kujul õpetada ka juba koolides.

Arutelu lõppes Jaan Liira tõdemusega, et maaomanikega tuleb rääkida. Asju peab arutama kohapeal, konkreetse hoitava objekti juures. Nii on inimestega lihtne ühist keelt leida. Bürokraatlike keeldude asemel tuleb fookus seada reaalselt saavutatavatele ja tasustatud ökoloogilistele tulemustele.

Loodushoiu fond tänab kõiki osalenuid - nii lava peal kui kuulajaid ja kaasamõtlejaid saalis. Täname, et leidsite aja ja loodame, et arutelu andis ideid mõtete mõlgutamiseks.

Loodushoiu Fond toob maaomanikeni uudse kogemusnõustamise

Loodushoiu Fond toob maaomanikeni uudse inimeselt inimesele kogemusnõustamise, mis aitab loodushoiuküsimustele vastuseid otsivatel maaomanikel õppida teiste praktilisest kogemusest.
Eesti Põllumajanduse Aastanäitusel ootab fond oma boksi maaomanikke, kellel on mõni oma maa või metsaga seotud loodushoiuküsimus, mille lahendamisel võiks teise maaomaniku praktilisest kogemusest abi olla.

Mida teha, kui oma maal soovitakse loodust hoida, kuid samal ajal säilitada maa kasutamise võimalused ja majanduslik tulu? Või kui mõni konkreetne looduskaitseline küsimus on jäänud lahenduseta, sest pole olnud aega sellega tegeleda või pole teada, kust alustada?

Loodushoiu Fond aitab sellise küsimusega maaomaniku kokku viia teise maaomanikuga, kes on sarnase tee juba läbi käinud ning valmis oma kogemust jagama. Nii sünnibki kogemusnõustamine maaomanikult maaomanikule.

„Loodushoidu puudutav nõu tuleb maaomanikule sageli riigilt või eksperdilt, kuid hoopis teine kaal on, kui oma kogemusest räägib teine maaomanik, kes on seisnud silmitsi samade väljakutsetega. Ta oskab öelda, mida ta proovis, mis töötas ja mis mitte ning kuidas tehtud valikud mõjutasid maa kasutamist ja sealt saadavat tulu,“ selgitas Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi.

Kogemusnõustamise eesmärk on aidata maaomanikel leida praktilisi lahendusi loodushoiuga seotud väljakutsetele nii, et maa kasutamise võimalused säiliksid ning võimalik mõju majanduslikule tulule oleks võimalikult väike.

Loodushoiu Fond ootab maaomanikke EPA messil oma boksiga 14. ja 15. oktoobril.
Esileht - EPA2026

Sel aastal oleme aidanud luua juba 655 uut pesakasti!

Loodushoiu Fondil on hea meel teatada, et tänavu oleme koos vabatahtlike ja koostööpartneritega aidanud meisterdada ning loodusesse paigaldada juba 655 uut pesakasti. See on oluline panus Eesti elurikkuse hoidmisse ja õõnespesitsejate elutingimuste parandamisse.

Miks on pesakastid olulised?

Meie elukeskkond muutub kiiresti. Linnades, aedlinnades ja uutes elurajoonides on hoonete renoveerimise ning kaasaegse ehituse tõttu kadunud paljud räästaalused praod ja muud looduslikud pesitsuspaigad. Ka noor haljastus ja hooldatud aiad ei paku veel piisavalt puuõõnsusi, kus linnud saaksid pesitseda.

Pesakastid on olulised ka metsades. Eesti boreaalsetes metsades sõltub elurikkus looduslikest häiringutest ja mitmekesisest maastikust. Majandusmetsades, kus looduslikke õõnsusi võib ajutiselt nappida, pakuvad pesakastid lindudele kiiresti valmivaid ja tõhusaid asenduselupaiku.

Keda uutes pesakastides ootame?

Enamik tänavu valminud pesakaste on 3,5 cm lennuavaga, mis sobib hästi mitmele õõnespesitsejale, näiteks:

• rasvatihasele;
• puukoristajale;
• põld- ja koduvarblasele;
• väänkaelale.

Need linnud on väärtuslikud looduslikud kahjuritõrjujad. Näiteks võib üks rasvatihase pere pesitsushooajal hävitada kümneid tuhandeid putukaid ja röövikuid, aidates hoida meie aiad ja metsad tervena.

Pesakaste kasutavad aeg-ajalt ka teised loomad, näiteks nahkhiired, kellele need pakuvad turvalist päevast varjepaika.

Täname kõiki, kes osalesid!

Selline tulemus sünnib ainult ühise tegutsemise tulemusena. Südamlik tänu kõigile vabatahtlikele ning eriline tänu lastele ja lapsevanematele, kes meie juhendamisel ning koostööpartnerite toel suveüritustel innukalt saagisid, puurisid ja pesakaste meisterdasid.

Teie panus aitab päriselt kaasa Eesti looduse hoidmisele. Meie maastikepäevi aitasid korraldada Eesti Jahimeeste Selts, Elering ja KIK.

Tuletame meelde, et pesakasti ülespanek on alles algus. Selleks et pesakast püsiks lindudele sobiva koduna, tuleks seda igal aastal talve lõpus puhastada. Nii saavad uued linnupered kevadel asuda elama puhtasse ja turvalisse pesapaika.

Erinevaid pesakaste leiad siit: Loodushoiu Fond