Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte

Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse. 

Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks. 

EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega. 

Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

Lugu puu taga: Viiralti tamme tähtsusest Eduard Wiiralti loomingus

Euroopa 2024. aasta puu konkursil esindab Eestit Viiralti tamm Viljandimaalt. Tegu on siiani väga elujõulise ja tõeliselt väärika ajalooga puuga, mis on kesksel kohal ka Eduard Wiiralti graafilisel lehel „Viljandi maastik“. Selle teose taustast on Viljandis tegutseva Kondase keskuse juht, kunstiajaloolane Mari Vallikivi kirjutanud oma raamatus „Viljandi motiiv“ nõnda:

„Eduard Wiiralt, Eesti tuntumaid graafikuid, viibis 1943. aasta juulist kuni septembrini Viljandi lähedal Uusna mõisas, kust ta peaaegu igal hommikul lasi end Viljandi külje all asuvasse Tamme tallu ja õhtul tagasi sõidutada. Vahel jäi ta pererahva nurgakambrisse ka ööbima. Viljandi piirist pooleteise kilomeetri kaugusel sündisid Wiiralti viimased Eestis valminud graafilised lehed „Virve“ ja „Viljandi maastik“. 

Viimasel on kujutatud talu lähedal kasvavat mitmesaja-aastast, tõenäoliselt Põhjasõja-aegset puud, ametliku nimega Tamme-Koori tamme taluperemehe Gori Tamme (1891–1952) järgi. Lisaks puule graveeris Wiiralt plaadile talu kostil oleva tütarlapse, pikutava lehma, rukkihakid ja taevasse tõusvad rünkpilved. 

See augustikuu lõpupäevadel vabas õhus graveeritud, üldtuntuks saanud graafikateos omandas hiljem sügavama tähenduse, sümboliseerides eesti rahva kestmajäämist üle maa käinud tormide kiuste.

Tänu Viini kujutavate kunstnike seltsi korraldatud personaalnäitusele reisis Wiiralt 1944. aasta kevadel Austriasse. Viini näitusel oli eksponeeritud ka teos „Viljandi maastik“, mille kohta leiab väljapaneku saatelehelt järgmised read: „Selle eesti maatüki ees on muidu nii suletud, vaikiva põhjamaalase süda täielikult avatud...“. Suvel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse Wiiralt ei naasnud. Hiljem jõudis kunstnik juba tuttavasse Pariisi, kus ta 1954. aastal suri.“

Euroopa eriliste puude konkursil võistleb Viiralti tamm 14 põneva puuga. Rahvahääletus kestab 22. veebruarini, oma hääle saab anda aadressil www.treeoftheyear.org/vote. Igaüks saab anda kaks häält ja peale hääletamist tuleb valik kindlasti kinnitada, selleks saadetakse meiliaadressile link. Euroopa aasta puu konkursiga tõstetakse esile kultuurilooliselt olulisi puid.

Eduard Wiiralti teos „Viljandi maastik“ Kondase keskuses, kus sellele teosele oli aastal 2013 pühendatud eraldi näitus. Foto: Mari Vallikivi