Maa- ja metsaomanikele tehakse pakkumisi osaleda süsinikuprojektides. Kaasa minna või oodata?

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Selgitasime Maalehes, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

FOTO: MARI PETERSON, autoriõigused: Maaleht

Süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi: mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.

Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused.

Miks süsinikuga kaubeldakse?


Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.

Mis on süsinikukrediit?


Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.

Nüüd tekib küsimus, kas tegu on rohepesuga või indulgentside müügiga?

Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt.

Maaomanikel, kelle võimuses on süsinikukrediite luua, on võimalus otsustada, kellele ja mis hinnaga krediit müüakse. Näiteks saab enne müüki kontrollida ostja tausta — kas tal on sertifikaate oma jalajälje vähendamise kohta, on ta oma protsessid läbi mõtestanud ja hoiab sealt kokku? Nii ei teki olukorda, kus krediidid ostab kokku ettevõte, kes ei taha ise oma tegevuses midagi muuta.

Samamoodi on näha, kuidas kohustuslikul süsinikuturul hakkasid ettevõtted krediidi hinna tõustes rohkem oma protsesse muutma. Ja see on lõpuks see, mida me soovime — probleemi ennetamist, mitte kinnimaksmist, ning seda, et investeeritaks oma jalajälje reaalsesse vähendamisse. Pigem oodake ja müüge kallilt.

Õhu müümise protsessist lähemalt

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Reeglid sõltuvad viisist, kuidas süsinikku seotakse, standardist ja endiselt ka seadusandlusest. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on verifitseeritud ning kohalik.

  • Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada, ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2022 kevadel rohumaale, võiksid sellest anda märku.
  • Võrreldavus tekib siis, kui süsiniku sidumise kogus arvutatakse teaduslike andmete põhjal tunnustatud metoodika abil. Nii tagatakse, et 1 tonn CO2 müüki võrdub 1 tonni CO2 sidumist.
  • Sertifitseeritud on ideaalis kolmanda osapoole poolt verifitseeritud (auditeeritud).
  • Püsivus on samuti oluline. See tähendab, et süsinikdioksiidi vähendamist või eemaldamist ei pöörata tagasi, sidumine on pikaajaline ehk vähemalt 20 aastat.

VERRA grupisertifikaat

2022. aasta kevadel istutajate võimalus

VERRA grupisertifikaadi taotlemise protsess on sarnane PEFC grupisertifikaadiga. Uusmetsastamine ehk väheväärtuslikele rohumaadele ja karjääridele istutamine, sertifikaadi taotlemine Loodushoiu Fondi ja ECOBase'iga koostöös näeb välja nii, et maaomanik saab oma ala uurida, kas ja kuidas see vastab sertifikaadi tingimustele.

Seejärel arvutatakse ala suurus, maaomanik planeerib istutusseadu, mille järgi arvutatakse süsiniku sidumise võimekus. Kui maaomanik soovib, saab ta seejärel sõlmida lepingu grupisertifikaadiga krediitide loomiseks.

Kõiki maid korraga ja ühte potti panna ei maksa, tuleb jälgida, mis turul toimub. Kuid sel kevadel istutada soovivad maaomanikud peaksid huvi korral liituma kogukonnaga, sest lisanduvus tekib just projekti tekkimise hetkel, mitte istutamise hetkel.

Infomaterjal on koostatud Loodushoiu Fondi eestvedamisel.
Artikkel ilmus Maalehes 29.05.2022

Autor: Pille Ligi

Seotud postitused

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad

Looduskaitses registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Artikkel on avaldatud Maalehes 12.12.2023

 

Mõni aasta tagasi tegime oma majapidamises ja ettevõtetes jäätmete sorteerimise katse. Paari kuu jooksul sorteerisime hoolikalt ja kaalusime siis eraldi kõik jäätmeliigid. Kõik liigiti kogutavad pakendid, orgaanilised komposteeritavad jäätmed eraldi ja lõpuks segaolmejäätmed. Tulemus üllatas – oli ainult 7% jäätmeid, mida ei saanud ringlusesse võtta.

 

Päris muljetavaldav tulemus. Olime väga uhked. Sorteerimine muutus harjumuseks ja sai käppa. Probleem on vaid selles, et pole piisavalt väikest ja nii harva tühjendatavat olmejäätmete konteinerit, kui meil vaja oleks.

Sorteeritud jäätmete konteinerid

Sorteeritud jäätmete konteinerid

FOTO: ERAKOGU

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

FOTO: ERAKOGU

 

Lapsed on elu õied, on öeldud. Ka meile tuli natuke aega tagasi uus nunnu elu õis, ning põmm, prügikonteiner on täis. Jälle! Järglaste kasvatamine on looduses, sh ka inimesel väga palju energiat kulutav tegevus, kahtlemata. Lapsed on suure ökoloogilise jalajäljega projekt.

Looduse tasakaal

Inimesest on saanud invasiivne primaat. Me sööme palju ja liigume palju ringi, kulutame väga palju energiat. Oma üha intensiivsema liikumisega toome lähemalt ja kaugemalt kaasa taimi, loomi, linde, mille hulgas on igasuguseid liike, kellest on inimesega koos samuti saanud edukad liigid. Nisu ja sea ja kana, ilu pärast lilli ning muud nipet-näpet tahtmatult, nagu rotid, hiired ja varblased. Kokku tuhandeid. On hinnatud, et ainuüksi Eesti floora on inimese abil mitmekordistunud.

Aga võõrad on ohtlikud, võimalik. Aga mis asi on looduslik tasakaal? Keskkonnateaduses on üsna ammu omaks võetud, et loodus on äärmiselt dünaamiline ja muutlik. Muidu ei ole keskkonnamuutustega võimalik toime tulla. Teadmine, et looduses tasakaalu pole, otsustustasandile ei jõua, vist niipeagi mitte. Sest praegused põhikooliõpilased saavad oma ökoloogiateadmised ikka eelmise või pigem üle-eelmise sajandi vaimus, et looduses on muidu tasakaal, kuni inimene seda ohustab. Minu meelest halb idee kuuenda klassi õpilastes süütunnet ja hirmu külvata!

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma.

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma. Õnneks on inimene targem ja otsustanud lemmaltsa ära hävitada. Selleks et hävitustöö oleks tõhusam, katsetatakse parasjagu mitmesuguseid piinamisvõtteid nagu niitmine, lõikamine, töötlemine herbitsiididega, kuuma auruga töötlemine, purustamine kettpurustiga ja vastupidava geotekstiiliga katmine. Inkvisitsioon kadestaks sellist arsenali. Miks on lemmalts ohtlik peale selle, et ta on võõras?

Verev lemmalts

Verev lemmalts

FOTO: ERAKOGU

Maastikud muutuvad

Annan aru, et olen oma paiksuses moodsa maailma jaoks äärmiselt privilegeeritud, olen sündinud ja kasvanud seal, kus praegugi elan. Enamgi veel, ka kõik minu esivanemad mitme sajandi vältel on sündinud ja kasvanud sealsamas. Ma tean oma esivanemate lugudest ja enda kogemusest, kuidas loodus minu kodu ümber on muutunud.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

FOTO: ERAKOGU

Kruusiaugu mets praegu

Kruusiaugu mets praegu

FOTO: ERAKOGU

Maastikud ja kooslused muutuvad kogu aeg. Ka minu elu jooksul on karja- ja heinamaad muutunud metsaks, kollektiivselt aetud kiviaiad hunnikusse, hunnikud võetud kaitse alla. Kui taastasin osa aedu, siis nüüd vaid ühe suure põllu piirdeks ei tohtinud ma enam endiste kiviaedade kokku veetud rususid kasutada.

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

FOTO: ERAKOGU

Ida-kiviürt

Ida-kiviürt

FOTO: ERAKOGU

Paradoksaalselt on minu lähedal ka viimane koht Eestis, kus 1977. aastal nähti ida-kiviürti kasvamas küla servas kiviaial. Osalt seepärast on kiviaiad minu teatud obsessioon. Olen leidnud oma kandi kiviaedadelt ja mujaltki nii mõndagi, keda/mida peetakse haruldaseks, seega minu jaoks pole ka ida-kiviürdi otsingud lõppenud. See, et endised agraarmaad on nüüd mets, on tavaline nähe.

Metsas, mida oma lapsepõlvest mäletan karjamaana, kus kasvasid pääsusilmad ja kullerkupud, tegin kolmkümmend aastat tagasi, pärast talu maade tagastamist, esimese raie oma maal.

Ja nüüd on metsa areng selline, et taas on vaja raiuda. Kuna ala asub kena jalutamistee ääres, mis viib parki, küsisin abikaasalt ettevaatlikult, et mis sa arvad, kui raiuks millalgi. Juurepess ja muud karjamaametsa hädad. Raiu, oli vastus. Ta on kindel, et uus noor mets on samuti tore vaadata, teistsugune, muutunud.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

FOTO: ERAKOGU

Kiviaedadega on võim minu eluajal juba kahel korral rängalt eksinud. Olles kiindunud kiviaedadesse, kuidas usaldada võimu? Mida ta paremini teeb või teab sellest, mis olnud, mis on praegu, mis väärtuslik? Aga minnes globaalsemaks – kas riikidevahelised kokkulepped kannavad minu maal olevate loodusväärtuste eest paremini hoolt kui ma ise? Nüüd kõlan kui täiskuuaktivist, kes mõtleb lokaalselt ja tegutseb globaalselt oma kiviaedadega.

Maailma rahvad on paberil kokku leppinud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on meie ühine eesmärk. Kõigi maade esindajad lähevad rahvusvahelistelt kongressidelt koju innuka sooviga vähemasti aeglustada oma kodumaal bioloogilise mitmekesisuse kao tempot. Seega peavad kõik tegema inventuuri ja selgitama, mis neil praegu olemas on.

 

Kadu saab hinnata millegagi võrreldes, seega olevik (või lähiminevik) esindab baastaset, mille suhtes tulevikus toimuvaid muutusi mõõta saab. See tundub esmapilgul täitsa mõistlik – kui mõni „pärismaine“ liik või „looduslik“ elupaik teatud riigis taandarenema hakkab, on põhjust muretseda.

Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal.

Kuid liikide ja elupaikade baastaseme määramine ning trendide arvestamine iga riigi kohta eraldi on toonud kaasa väga negatiivse kõrvalmõju. Valdavalt seetõttu ollakse maailma looduskaitses seisukohal, et muutusi keskkonnas tuleb pidada negatiivseks ja neid peab iga hinna eest vältima. Kuigi me teame, et just dünaamika võimaldab liikidel pikas perspektiivis keskkonnamuutuste perioodid üle elada.

Kammitsedes end riigipiiride, eriti väikeste riikide (nagu enamik Euroopat) ja baastasemetega, registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Meenub hiljuti ERRi õhtustes teleuudistes kirjeldatu sellest, kuidas Eesti olulisim vaatamisväärsus inimeste poolt hüljatakse ja justkui loodusele jäetakse. Televaatajana hakkasin mõtlema: õige! Munamäe vaatetorn tuleb lammutada ja Munamägi külastajatele sulgeda. Eestile on jõukohane kaitsta Euroopa mägedes tavalist samblikku, ja kus siis veel kui mitte Munamäel.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Haruldused tehismaastikul

Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga. Juba kaks aastat pärast esialgset täielikku hävingut kasvasid seal esimesed orhideed. Praegu on sellel tehiskooslusel orhideevälu.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

FOTO: ERAKOGU

Minu maal kasvab ja elab kaitsealuseid liike ohtralt, sealhulgas väga haruldasi I ja II kategooria liike. Paljud neist on sinna elama asunud minu aktiivse tegutsemise ajal, nad tunnevad end hästi ja neid tuleb juurde. Pargialal kasvavad läbisegi kodumaised haruldused ja võõrad. On see võit või kaotus?

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

FOTO: ERAKOGU

Loodus ei seisa paigal. Vaid napi 20 aastaga saab põllust mets, emiteerijast viie aastaga süsiniku siduja. Ja mõni koht polegi 15 aastaga eriti muutunud, kuid see pole tasakaal.

Muutustega looduses tuleb leppida. Varasemast erinev ei pruugi olla halvem. Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal. Võitude soodustamine on samavõrd õigustatud kui kaotuste vähendamine.

 

Kloostrimetsa talu maastik

Kloostrimetsa talu maastik

FOTO: ERAKOGU

Peame olema tulevaste muutuste osas paindlikud. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kuid – olgugi pealtnäha paradoksaalselt – olulisim panus, mis meie võimuses, on hoida planeedi olemasolevaid liike. Mõistlikkuse piires. Hetkel haruldastest liikidest võiks mõelda kui tuleviku harilikest, nii-öelda planeedi elustiku varuosadest, mida võib edaspidi vaja minna. Haruldastest saavad harilikud, ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

FOTO: ERAKOGU

Inimesest saab aednik

Inimene on osa loodusest, mistõttu kõik, mida me teeme, on ka elustiku evolutsioonilise ajaloo looduslik osa. Me võime asja seikluslikult võtta ja mis tahes tehnoloogilisi või muid kättesaadavaid strateegiaid kasutades kindlustada, et me tulevastele põlvedele töökorras planeedi pärandaksime – ilma kartuseta, et see teeks maailma kuidagi vähem looduslikuks ja loomulikuks.

Ja me peame ikkagi elama mõõdukalt oma planeedi piirides. Me teame, et ressursid ei ole lõputud, kui tapame ja sööme loomi kiiremini, kui nad sigida suudavad, või raadame metsi kiiremini, kui need kasvavad. Niisugune strateegia ei ole toiminud. Peaksime taotlema maksimaalset efektiivsust oma tegevustes, et täita iga indiviidi vajadused – võimalusel ka soovid –, kuid võimalikult vähe põhjustama kaasnevat kahju. See on väike jalajälg.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed tunnevad siirast rõõmu loodusest. Selle kogemisest, katsumisest, nuusutamisest, maitsmisest. Nad armastavad loodust vahetult. Nagu see poiss ikooniliseks saanud fotol Emma Marrise lühiloengus „TED talk“ sarjas „Nature is Everywhere“. Kas öelda sellele poisile, et viska see lill minema, hävita ära, see on invasiivne võõrliik? Ta ilmselgelt armastab seda invasiivset võõrast, nagu kimalane lemmaltsa. Kas peaks talle ütlema, et su armastus on vale?

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

FOTO: ERAKOGU

Väikestelt lastelt on õppida seda siirast ja vahetut suhet loodusega, kus neil ei teki seda küsimust, et kas loodus ja tema on kuidagi eraldi. Nad ei hakka arutlema, milline peab loodus olema või millised liigid võivad kusagil elada.

Kuidas võiks inimene invasiivsest liigist saada looduse heaks aednikuks? Just head aednikku, mitte hülgamist pärast äratrööpamist, loodus meilt ootab.

Loodus on igal pool, reservaadis ja südalinnas, tavaline ja haruldane, oma ja võõras, jõukohane ja lõbus. Igaüks meist, meie pered ja tõelised toimivad väikesed kogukonnad annavad oma järeltulijatele edasi heas seisus Eesti. Seda ei tee meie eest ükski valitsus ega globaalsed kokkulepped, vaid meie ise.

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad

Põnev raamat: „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“

Uhke tunne on teada anda, et koostöös kirjastusega Kvart oleme välja andnud raamatu, mida soovitame lugeda kõigil, keda huvitab tunnustatud evolutsioonibioloogi vaade ökosüsteemi muutumisele. Loodame, et see raamat ärgitab stambivaba diskussiooni loodushoiu võimalike vormide üle ka Eestis.

Autori loal ja Ursula Eriku tõlkes ilmus eesti keeles ökoloogi ja evolutsioonibioloogi Chris D. Thomase raamat „Planeedi pärijad. Väljasuremise ajastu lokkav loodus“, mis selle ilmumise järel valiti mitmete väljaannete poolt (Times, Economist, Guardian) 2017. aasta parimate raamatute hulka. 

Teos käsitleb keskkonnamuudatusi nurga alt, millest eriti palju ei räägita. See toob välja, et inimtegevuse negatiivse mõju kõrval leidub looduses ka rohkelt näiteid sellest, kuidas paljud liigid tulevad vaatamata kliima soojenemisele ja maastike ümberkujundamisele väga hästi toime. Vaidlustamata kuidagi vajadust inimtekkelise kliimamuutuse vähendamise järgi, leiab Chris D. Thomas, et ei ole vaja sekkuda lihtsalt sellepärast, et miski on teistmoodi kui seni. Elu Maal püsib tänu sellele, et elu Maal muutub, tõdeb tunnustatud evolutsioonibioloog. 

Chris D. Thomas pakub raamatus välja ka ideid, mis traditsioonilisele looduskaitsele veel võõrad võivad tunduda. Need on kantud juhtmõttest, et peame küll teadma, mis minevikus toimus, aga me ei tohiks minevikku kinni jääda. Ehk nagu ta tabavalt märgib: „Ei ole suurt mõtet püüda taastada ökoloogilisi kogukondi, mis kaovad kohe, kui kärbi lõhnagi tunda on.“

Toome allpool välja isuäratuseks valitud lõike raamatust. Raamatut saab osta Loodushoiu Fondi veebipoest ja suurematest raamatupoodidest. Rohkem infot raamatu autori kohta ning sellele saatesõna kirjutanud Eesti Maaülikooli rektori, professor Ülle Jaakma mõtete kohta leiab siit 

„Liigagi tihti käitub inimene loodusega, nagu oleks see mingi kuulsa meistri hindamatu maal, mis tuleb just täpselt senises seisukorras säilitada. Kui siis tundub, et loodus on kuidagi rikutud, üritame seda mingisse varasemasse olukorda restaureerida – nagu püüaks rikutud kunstiteost parandada. Selleks on muidugi vaja välja rookida taimed ja loomad, kes meie arvates on vales kohas. Tuleb tappa edukad liigid ja kaitsta ebaedukaid. Mõnikord on see võimalik, aga mida suurem on ala ja mida pikem periood, seda kindlamalt meie soovunelm läbi kukub.  Loodus ise muidugi kaotajaks ei jää. Lihtsalt inimene kaotab oma võitluse, lootes planeeti teatud romantilise minevikunägemuse juurde tagasi viia. Nii nagu mitmedki tuuleveskitega võitlejad, oleme ette võtnud lootusetu ülesande.“ 

„Edaspidi näemegi planeedi pinnal liikide ümberpaiknemist. Sellega tuleb leppida ja seda võib-olla isegi soodustada, sest botaanilised ja zooloogilised maailmarändurid loovad uute ökosüsteemide tuumikud, nagu mineviku suurte kliimamuutuste ajalgi. Neist ränduritest saab soojema planeedi tulevane elustik.“ 

Me ju loodetavasti ei pea inimest halvemaks ega paremaks selle põhjal, kas ta geneetiline kood on pärit neandertallaselt, denislaselt, etiooplaselt või ükskõik millisest muust pärilusliinist. See ei ole meie jaoks oluline. Minu isiklik sisemine neandertallane ei muuda mu inimlikku olemust ja igaüks, kes rassistlikke mõtteid heietab, peaks arvesse võtma, et ka tema enda kehas on rohkem kui ühe kunagise inimliigi geenid – ja paljude inimese-eellaste liikide geenid samuti. Nii on ka taimede ja loomadega, kel hübriidne päritolu.“ 

„Muutustevaba valikut tulevikus ei ole – saame valida ainult tulevaste muutuste suunda ja kiirust. Muutusi võib oodata teatud elevuse ja huviga, mitte ainult halbade eelaimustega. See ei võta meilt muidugi vastutusekoormat päris ära. inimene on täiesti võimeline planeeti muutma paigaks, kus on oluliselt halvem olla nii inimliigil endal kui ka suuremal osal (aga mitte kõigil) teistel eluvormidel. Me ei tohi end lõdvaks lasta. Sellest pole mingit kasu, kui lihtsalt kahetseme möödunut ja väljendame frustratsiooni käest läinud maailmakorralduse üle. Tehkem siis parimad võimalikud valikud ja leppigem, et inimene on osa uuest loodulikust ja loomulikust maailmakorraldusest.“ 

„Olulisim panus on laiendada meie püüdlusi enamaks kui traditsiooniline looduskaitse, millest vahel jääb tunne, et puude taga metsa ei nähta. Võib ju kaaluda uute ökosüsteemide ja bioloogiliste kogukondade kujundamist, mis on minevikust inspireeritud, aga mitte minevikuga piiratud.“ 

„Eesmärk bioloogilist mitmekesisust suurendada on sama legitiimne kui katsed vähendada (olemasoleva) mitmekesisuse vähenemise tempot.“ 

„Iga kord, kui tunneme vajadust teatud konkreetse bioloogilise muutuse vastu võidelda, peaksime endale esitama kolm küsimust. Kas meie vaev oleks mõttekas ka paarisaja aasta perspektiivis? Kui ei, peame ette kaotatud lahingut. Edasi, kas meie lapselapselaste lapselapselapsi häiriks olukorra muutus väga, arvestades, et nad ei tea, kuidas täpselt asi praegu on? Kui vastus on eitav, peame mõttetut lahingut. Kui muutus on vältimatu, nagu enamasti on, tuleks esitada ka kolmas küsimus: kuidas me saaksime maksimaalselt suurendada kasu, mida meie järeltulijad looduslikust maailmast ammutavad? Teiste sõnadega, kuidas edendada muutusi, mis võiks tulevikus inimesele soodsad olla, ja samas vältida liikide kadu, kes võiksid tulevikus praegu teadmata viisil oluliseks osutuda?“ 

 

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad

Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

Close modal

Logi sisse

või

Kontot veel ei ole?

Loo tasuta konto kohe