Maa- ja metsaomanikele tehakse pakkumisi osaleda süsinikuprojektides. Kaasa minna või oodata?

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Selgitasime Maalehes, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

FOTO: MARI PETERSON, autoriõigused: Maaleht

Süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi: mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.

Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused.

Miks süsinikuga kaubeldakse?


Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.

Mis on süsinikukrediit?


Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.

Nüüd tekib küsimus, kas tegu on rohepesuga või indulgentside müügiga?

Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt.

Maaomanikel, kelle võimuses on süsinikukrediite luua, on võimalus otsustada, kellele ja mis hinnaga krediit müüakse. Näiteks saab enne müüki kontrollida ostja tausta — kas tal on sertifikaate oma jalajälje vähendamise kohta, on ta oma protsessid läbi mõtestanud ja hoiab sealt kokku? Nii ei teki olukorda, kus krediidid ostab kokku ettevõte, kes ei taha ise oma tegevuses midagi muuta.

Samamoodi on näha, kuidas kohustuslikul süsinikuturul hakkasid ettevõtted krediidi hinna tõustes rohkem oma protsesse muutma. Ja see on lõpuks see, mida me soovime — probleemi ennetamist, mitte kinnimaksmist, ning seda, et investeeritaks oma jalajälje reaalsesse vähendamisse. Pigem oodake ja müüge kallilt.

Õhu müümise protsessist lähemalt

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Reeglid sõltuvad viisist, kuidas süsinikku seotakse, standardist ja endiselt ka seadusandlusest. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on verifitseeritud ning kohalik.

  • Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada, ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2022 kevadel rohumaale, võiksid sellest anda märku.
  • Võrreldavus tekib siis, kui süsiniku sidumise kogus arvutatakse teaduslike andmete põhjal tunnustatud metoodika abil. Nii tagatakse, et 1 tonn CO2 müüki võrdub 1 tonni CO2 sidumist.
  • Sertifitseeritud on ideaalis kolmanda osapoole poolt verifitseeritud (auditeeritud).
  • Püsivus on samuti oluline. See tähendab, et süsinikdioksiidi vähendamist või eemaldamist ei pöörata tagasi, sidumine on pikaajaline ehk vähemalt 20 aastat.

VERRA grupisertifikaat

2022. aasta kevadel istutajate võimalus

VERRA grupisertifikaadi taotlemise protsess on sarnane PEFC grupisertifikaadiga. Uusmetsastamine ehk väheväärtuslikele rohumaadele ja karjääridele istutamine, sertifikaadi taotlemine Loodushoiu Fondi ja ECOBase'iga koostöös näeb välja nii, et maaomanik saab oma ala uurida, kas ja kuidas see vastab sertifikaadi tingimustele.

Seejärel arvutatakse ala suurus, maaomanik planeerib istutusseadu, mille järgi arvutatakse süsiniku sidumise võimekus. Kui maaomanik soovib, saab ta seejärel sõlmida lepingu grupisertifikaadiga krediitide loomiseks.

Kõiki maid korraga ja ühte potti panna ei maksa, tuleb jälgida, mis turul toimub. Kuid sel kevadel istutada soovivad maaomanikud peaksid huvi korral liituma kogukonnaga, sest lisanduvus tekib just projekti tekkimise hetkel, mitte istutamise hetkel.

Infomaterjal on koostatud Loodushoiu Fondi eestvedamisel.
Artikkel ilmus Maalehes 29.05.2022

Autor: Pille Ligi

Seotud postitused

KliimaKliima PõllumajandusPõllumajandus

Lähenedes lahendustega, U.S. Fish and Wildlife ekspertide soovitus

Kliimamuutustega tegelemine ei sõltu ühest lahendusest. Nii nagu kliimamuutused mõjutavad erinevaid elupaiku ja liike erinevalt, on meie reageerimisel vaja erinevaid lahendusi. 

Ei saa lihtsalt mööda vaadata niikuinii toimuvatest muutustest. Siin me toome välja USA. Fish & Wildlife Service kirjelduse kliima ja bioloogilise mitmekesisuse omavahelisest suhtest.

Kliimamuutus on keeruline loodusvarade majandamise probleem, sest see hõlmab püsivaid muutusi suurtel maa-aladel, vetes ja geograafilistes piirkondades - ja seda kogetakse kohalikel tasanditel erinevalt.

Kliimamuutustest tingitud või sellest tingitud halvenenud tingimused võivad muuta piirkondi, kus kalad, taimed ja elusloodus elavad ning rändavad; muutes looduskeskkonda, nagu elupaigad ja ökosüsteemid, mis tekkisid sadade või tuhandete aastate jooksul. Nende enneolematute muutuste tagajärjed ei ole teada.  

Kliimamuutused mõjutavad jätkuvalt meie riigi kalu, elusloodust ja taimeressursse sügavalt: 

  • Kuigi paljud liigid jätkavad õitsengut, võivad mõned populatsioonid väheneda, paljud muudavad oluliselt oma õitsemise aega ja teised seisavad silmitsi suurenenud väljasuremisohuga
  • Mõned liigid jäävad looduses ellu ainult tänu otsese ja pideva loodushoiu töid tegevate inimeste sekkumise kaudu.

Kliimamuutuste mõju esineb sagedamini ja põhjustab rohkem kahju kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Kuna need keskkonnamuutused on selgelt esil ja nii laialt levinud, kasutame parimat olemasolevat teadust, et aidata otsustada, kus kohaneda, kus vastu seista ja milliseid vahendeid selleks vaja on. 

Kohanemine, leevendamine ja kogukonna kaasamine

Loodushoiu töö ja koostööle suunatud suhtumise abil oleme pühendunud kliimamuutustele reageerimise, kohanemise ja leevendamise jõupingutuste kaudu. Samuti teeme tihedat koostööd kohalike maaomanikega, et rakendada lahendusi kohalikul tasandil. 

Kohanemine: kalade, taimede ja eluslooduse abistamine kliimamuutuste mõjudega kohanemisel ja mõjude vähendamisel, rakendades liikide ja elupaikade haldamiseks tipptasemel teadust.

Leevendamine: planeedi soojendava reostuse (kasvuhoonegaaside) taseme vähendamine Maa atmosfääris.

Maakogukonna kaasamine: jõudude ühendamine teistega, et leida lahendusi kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele ja ohtudele maismaal. Fookuses siinkohal hoiame maaomanikke.

Resist-Accept-Direct

Mõnikord võib olla keeruline kindlaks teha, kumb on sobivav lahendus – kas kohanemine või  leevendamine - järsku hoopis mõlemad või kumbki. 

Selle probleemi lahendamiseks on teadlased, avaliku sektori maaomanikud ja loodusvarade haldajad kogu maailmas välja töötanud raamistiku "Resist-Accept-Accept-Direct", milles uuritakse, milline vastus, kui üldse, on antud stsenaariumi jaoks kõige sobivam. 

Eesti peab töötama selle nimel, et meil tekiks lisaks traditsioonilisele looduskaitsele ehk vastupanus muutuste ees, ka muutuste aktsepteerimise meetmestki ja aktiivse muutmise meetmestik.Vastupanu suund, töötades funktsiooni, struktuuri või koostise säilitamiseks või taastamiseks, lähtudes ajaloolistest või vastuvõetavatest praegustest tingimustest. 

  • Vastupanu osutamine tähendab süsteemi tagasiviimist ajaloolisse seisundisse.
  • Muutuste aktsepteerimise suund, võimaldades muutusel sekkumata toimuda. Aktsepteerimine tähendab, et loodus saab muuta tingimusi ilma (vastu-)reaktsioonita majandajate poolt.
  • Muutuste suunamise suund, kujundades aktiivselt juhtimisprotsesse, funktsiooni, struktuuri või kooslust soovitud seisundi suunas. Suunates rakendatakse meetmeid, et viia süsteem jõuliselt mingi tingimuse poole, mida inimesed peavad soovitavaks.

Meie väike kodumaa

Eesti on hemiboreaalne regioon. See tähendab, et parasvööde ja boreaalne saavad meie juures kokku. Ühe liigid on enda kohastumuse lõunapiiril (nt lendorav, mesimurakas) ja teised põhjaserval.

Kliima soojenedes liiguvad “külmale maale” need, kellel on siin liiga soe. Asemele julgevad tulla liigid lõunast. Kui me neil lubame tulla, teistele on siin nagunii liiga soe.

Mida see tähendab maa- ja metsaomaniku jaoks?

  • analüüsi võimalusi kasvatada teistsuguseid liike või sorte, mis on põuale vastupidavamad
  • analüüsi oma põllumaa metsastamise puhul võimalust ja vajadust istutada teistsuguseid liike - pööki vms.

Kohaneme ja leevendame.

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad

Lepinguline loodushoid toimib efektiivsemalt

Riiklikud looduskaitsealad meil ju on, kuid miks ohustatud liikide käsi ikkagi paremini ei käi?

 

Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi artikkel ilmus ajakirjas Eesti Mets 3/2023.

 

Ehk on meie riik juba piisavalt küps, et panustada ka eralooduskaitsesse?

Kui linnainimeste igapäevases elukorralduses alles hakkame rääkima igaühe kohustusest keskkonda hoida, siis maaomanikud puutuvad selle vajadusega kokku juba aastakümneid. 

Esiteks ei anna maa meile muidu meie igapäevast leiba ja teiseks on üha linnastunuma maailma tõttu surve alles jäänud loodusele järjest konfliktsem. Üldjuhul näeb riik lihtsa väljapääsuna seadusi ja regulatsioone. Riigi otsused, mis keelavad või piiravad maaomanikel oma maad kasutada, tekitavad aga kohalikes kogukondades ja maaomanike seas negatiivseid hoiakuid ning mõnel juhul ka loodusväärtuste levikut tõkestavat käitumist. Seetõttu peetakse seda mudelit aegunuks ja vähetõhusaks.

Ajal, mil tugevnevad piirangud eraomandile, halveneb loodusväärtuste seis maailmas. Rohekoridoride toimimist halvab maaomanike hirm. Hirmu tõttu rakendatakse SSS (ingl shoot, shovel and shut up – tulista, mata maha ja vaiki) ja põletatud maa taktikat. Viimane tähendab tegevust, mis ennetab loodusväärtuste jõudmist oma maale. Põhja-Euroopa kontekstis saame rääkida üha sagenevatest piirangutest liikuda eraisikute maal, paljudes riikides on eramaale minek nagunii vaikimisi keelatud. Sealjuures – ja seda on oluline rõhutada – ei seisa maaomanikud mitte loodusväärtuste, vaid riigi liigse sekkumise vastu.

Ehk oleks aeg ausalt tunnistada, et regulatiivse surve tugevdamisest ja rahast (mida pole loodusväärtuste hoidmise kompenseerimiseks niikuinii kunagi piisavalt) on tähtsam koostöö maaomanikega, suurem usaldus ja julgus katsetada?

Mis paneb maaomaniku loodust hoidma?

Jättes hetkel kõrvale isikliku huvi ja loodushoiu kompenseerimise küsimused, räägitakse väga vähe metsaomanike soovist olla iseseisev ja omada kontrolli metsaotsuste üle. See on miski, mida suudavad mõista vaid need, kes ise maad omavad.

Teadusartiklid väidavad, et maaomanike eraomandit tunnustavad vabatahtlikud kokkulepped toimivad, sest need kohtlevad maaomanikke viisil, mida nad tunnetavad õiglasemana kui ülalt-alla reguleerimist. Vähenevad konfliktid maaomaniku ja määruse väljatöötaja vahel ning fookusesse tõuseb looduskaitseline eesmärk. Maaomanike valikuvabadus ja autonoomia on respekteeritud, see omakorda aitab kasvatada usaldust riigi vastu.

Iseseisvuse tunnet võib pidada iseäranis oluliseks endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus riik oma otsusega muutus maa valitsejaks. Maa valitsejastaatuse riigi kätte minek toob ajaloo tõttu kaasa lausa vastupanu, samas kui selged lepingulised suhted loodushoiu vallas aitaksid kaasa elurikkuse säilimisele ja aitaksid legitimiseerida ka seaduseandjat. Võiksime alustuseks ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ja annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Iseseisvuse tunnetust mõjutab lepingu ülesehitus ja asutuste usaldusväärsus maaomanike silmis. Näiteks suurendavad maaomanike soovi loodushoius osaleda lühemad loodushoiu lepingud ja võimalus leping tühistada. Viimase puhul on kirjanduses välja toodud, et ei oma isegi tähtsust, kui pika aja järel saaks lepingut tühistada (näiteks 5, 10 või 15 aastat), peaasi et selline võimalus on.

Teadustööde järgi ei ole iseseisvuse soovis erinevust väikeste ja suurte maaomanike vahel. Maaomanikud, kes ei saa oma põhitulu metsast ja on väiksemate valduste omanikud, tunnetavad, et nad võivad oma sissetuleku kaotada ning ilma vabatahtlike lepinguteta pigem ei soovi loodushoiutegevustes osaleda. Kaudselt on sarnane asi juhtunud Eestis VEP lepingutega, mis olid mõeldud olema vabatahtlikud. Üha rangemate reeglite (näiteks notariaalseks muutumine) tõttu ei soovi maaomanikud VEP lepinguid enam sõlmida.

 

Efektiivsem ja julgem lahendus: eralooduskaitseala

Rahvusvahelise looduskaitseliidu soovituste kohaselt on erakaitseala selline kaitseala, mille valitsemine toimub eraõiguslike isikute poolt. Keskkonnaõiguse asjatundja Mirjam Vili sõnul võib eristada valitsemist ja majandamist, kus majandamine viitab etteantud eesmärkide täitmiseks läbiviidavatele tegevustele ning valitsemine tähendab seda, et otsustatakse ka selle üle, millised on eesmärgid, mida teha, et neid saavutada ja milliste meetmetega. Erakaitsealade tunnustamine ja uute rajamine võib täita lüngad riiklike kaitsealade süsteemis, näiteks tagaksid need parema geograafilise ulatuse, ökoloogilise esindatuse ning ohustatud elupaikade ja liikide kaitse.

Loodushoiu Fondi tellitud õigusanalüüsi järgi on lepinguline looduskaitse koostööle suunatud keskkonnakaitse väljendusvorm. Lähtutakse põhimõttest, et keskkonnakaitse on ühine ülesanne, võimaldades kaasata maaomanikud lepinguga looduse hoidmisse. Oluline erinevus, võrreldes riigipoolse looduskaitselise tegevusega seisneb selles, et konkreetse ala kaitse toimub vabatahtlikkuse alusel maaomaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel.

Ameerika Ühendriikides allkirjastati esimene nn Safe harbor looduskaitseleping 2015. aastal. Süsteemi pakkus välja looduskaitsebioloog, sest selleks hetkeks oli selge, et kohustuslikud piirangud ei toimi ning loodushoiu tulemuste saavutamiseks on tarvis mõttemudeleid muuta ja saavutada kompromiss.

 

Toimivaid näiteid maailmast leidub piisavalt

Ameerika Ühendriikide osariikide ülene Safe Harbor Agreement (SHA) on vabatahtlik kokkulepe riigiasutuse ja ühe või mitme eraõigusliku maaomaniku vahel, mis näeb ette tagatised maaomanikele, kelle tegevus aitab kaasa ohustatud või ohustatud liikide seaduse (ESA) alusel loetletud liikide taastamisele. Loodud on eriregulatsioon olukorraks, kui lepinguline kaitse lõpeb. Selliste erandite loomise taga on tõdemus, et ajaliselt piiratud looduskaitse on igal juhul parem kui meetmete võtmisest täies ulatuses loobumine. Vastutasuks maaomaniku panustamisele Eesti mõistes punase raamatu I kategooria liikide taastamisele kaasa aitavate konserveerimispraktikate rakendamise eest saavad lepingulised maaomanikud ametliku kinnituse, et riik ei nõua ilma nende nõusolekuta täiendavaid maakasutuse piiranguid. Lepingut võivad taotleda kõik eraõiguslikud isikud, kohalikud omavalitsused ja riigitulundusasutused.

Norras käivitati 2003. aastal pilootprojekt, selgitamaks, kuidas keskkonnaametnikud saaksid koostöös metsaomanike organisatsioonidega vabatahtlikku kaitset praktiliselt rakendada. 2005. aastal võeti looduskaitsealadena kaitse alla kaheksa ala, mida pakuti vabatahtliku kaitsena riigile. Sellest ajast alates on eraomandis olevate metsade kaitsmine toimunud ainult selle kava kaudu. Selline tööviis tekitab metsaomanike ja looduskaitseasutuste vahel vähe konflikte ning kaitseprotsessid liiguvad oluliselt kiiremini. Lisaks läheb varasemast palju suurem osa metsakaitseks eraldatavatest eraldistest kompensatsioonimaksetele. Praegu valitseb poliitikute seas kava suhtes laialdane poliitiline konsensus.

EL-i kuuluvad riigid peavad arvestama üle-euroopaliste regulatsioonidega, milleks on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse nn loodusdirektiiv ning loodusliku linnustiku kaitse kohta nn linnudirektiiv. Lisaks on EL-i elurikkuse strateegias mainitud, et eesmärkide saavutamisele võivad kaasa aidata ka muud tõhusad piirkonnapõhised kaitsemeetmed. Esiti võib tekkida küsimus, kas eelnimetatud aktide alusel võib üldse lepingulist looduskaitset rakendada? Võib. Loodusdirektiivi art 6 lg 1 sõnastusest nähtuvalt võib sõlmida lepinguid ja kokkuleppeid metsaomanikega metsa haldamiseks, et kaitsta elupaiku ja liike.

Rootsis kehtivad alates 1993. aastast nn vabatahtlikud looduskaitselepingud, mis põhinevad maaomaniku ja Rootsi Metsaagentuuri vahelisel tsiviilõiguslikul kokkuleppel. Lepingud sõlmitakse tavaliselt 50 aastaks. Kokkuleppes on sätestatud eesmärk, asjakohased hooldusmeetmed ja kasutuspiirangute regulatsioonid. 2008. aastal pakkusid Rootsi keskkonnakaitseamet ja metsandusamet koos välja täiendava töömeetodi, mis põhineb maaomanike endi algatatud vabatahtlikul looduskaitselepingul. Seda meetodit katsetati esimest korda 2010. aastal katseprojektis „Komet“, mis suurendas ka olemasolevaid vahendeid metsakaitsealadele. Pärast katseperioodi rakendati looduskaitselepingut riiklikult.

Soome teadlaste hinnangul on tekitanud iseäranis konflikte Natura 2000 metsade kaitse. Riigis saab eramaal kaitse alla võtmine toimuda vaid kokkuleppel maaomanikuga. Ilma maaomaniku taotluseta või nõusolekuta võib määrata looduskaitsealaks eraisikule kuuluva ala, kui see ala kuulub valitsuse kinnitatud looduskaitsekavasse. Elurikkuse programm METSO tutvustas Soomele vabatahtlikkust, suurendades samal ajal ametkondade koostööd ja vormistades metsaomanike autonoomia. Soome teadlaste sõnul muutus selle tulemusena valitsemisstiil ülalt alla suunatud valitsemisviisist radikaalselt avatuma ja paindlikuma lähenemisviisi suunas. METSO eesmärk on kaitsta metsade bioloogilist mitmekesisust, hüvitades erametsaomanikele vabatahtlikke looduskaitsealaseid jõupingutusi. Soomes on ajaliselt piiratud kaitse, tavaliselt kümme aastat, üks maaomanikele pakutavatest alternatiividest.

METSO Lepingute sõlmimise protsess on lühidalt järgmine. Ametiasutused koostavad lepingute jaoks sihtotstarbelise kava, mis põhineb olemasolevatel teadmistel väärtuslike metsaalade või kaitset vajavate objektide kohta. Maaomanikud esitavad ettepanekud alade kohta, mida soovivad kaitsta, ametiasutused hindavad ettepanekuid ja kui hinnang on positiivne, jätkatakse läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks.

Eesti õigusruumile sarnase Saksamaa looduskaitseseadus sisaldab mitmeid sätteid lepingulise looduskaitse kohta. Näiteks on põnev teada, et tuleb luua biotoopide[1] võrgustik, mis peab katma vähemalt 10% iga liidumaa pindalast. Biotoopide võrgustikku võib kuuluda kaitstav ala, mis on moodustatud lepingu alusel, kuid lepinguline kaitse ei ole võrdsustatav kaitseala moodustamisega.

 

Eesti õigusruum ei toeta lepingulist looduskaitset

Eesti õigusruum ei toeta vabatahtlikku lepingulist looduskaitset. Ka metsaseaduses sätestatud vääriselupaiga kaitse tagatakse riigi kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kaudu, milles riigil on õigus paika panna kaitse-eesmärgid ja keelata või piirata alal majandustegevust. 

Selleks et oleks võimalik ala kaitse alla võtmine lepinguga, on minimaalselt vajalik lisada looduskaitseseadusse kaitstavate loodusobjektide moodustamise kõrvale alternatiivne võimalus – võimalus tagada alal kaitse lepingu alusel. Sarnaselt Saksa õigusele on võimalik Eesti looduskaitseseadust täiendada üldise nõudega, mille kohaselt tuleb looduskaitse kavandamisel, sealhulgas ala kaitse alla võtmisel, eelnevalt kaaluda, kas eesmärki on võimalik saavutada mõistlike kuludega lepingulise kokkuleppe teel. 

[1] Biotoop - loomade ja taimede piiratud ühtlase ilmega asustusala (näiteks tarnasoo, lehtpuu- või okaspuumets, kaljukõrb). 

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad

Looduskaitses registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Artikkel on avaldatud Maalehes 12.12.2023

 

Mõni aasta tagasi tegime oma majapidamises ja ettevõtetes jäätmete sorteerimise katse. Paari kuu jooksul sorteerisime hoolikalt ja kaalusime siis eraldi kõik jäätmeliigid. Kõik liigiti kogutavad pakendid, orgaanilised komposteeritavad jäätmed eraldi ja lõpuks segaolmejäätmed. Tulemus üllatas – oli ainult 7% jäätmeid, mida ei saanud ringlusesse võtta.

 

Päris muljetavaldav tulemus. Olime väga uhked. Sorteerimine muutus harjumuseks ja sai käppa. Probleem on vaid selles, et pole piisavalt väikest ja nii harva tühjendatavat olmejäätmete konteinerit, kui meil vaja oleks.

Sorteeritud jäätmete konteinerid

Sorteeritud jäätmete konteinerid

FOTO: ERAKOGU

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

Järglaste kasvatamine on väga palju energiat kulutav tegevus.

FOTO: ERAKOGU

 

Lapsed on elu õied, on öeldud. Ka meile tuli natuke aega tagasi uus nunnu elu õis, ning põmm, prügikonteiner on täis. Jälle! Järglaste kasvatamine on looduses, sh ka inimesel väga palju energiat kulutav tegevus, kahtlemata. Lapsed on suure ökoloogilise jalajäljega projekt.

Looduse tasakaal

Inimesest on saanud invasiivne primaat. Me sööme palju ja liigume palju ringi, kulutame väga palju energiat. Oma üha intensiivsema liikumisega toome lähemalt ja kaugemalt kaasa taimi, loomi, linde, mille hulgas on igasuguseid liike, kellest on inimesega koos samuti saanud edukad liigid. Nisu ja sea ja kana, ilu pärast lilli ning muud nipet-näpet tahtmatult, nagu rotid, hiired ja varblased. Kokku tuhandeid. On hinnatud, et ainuüksi Eesti floora on inimese abil mitmekordistunud.

Aga võõrad on ohtlikud, võimalik. Aga mis asi on looduslik tasakaal? Keskkonnateaduses on üsna ammu omaks võetud, et loodus on äärmiselt dünaamiline ja muutlik. Muidu ei ole keskkonnamuutustega võimalik toime tulla. Teadmine, et looduses tasakaalu pole, otsustustasandile ei jõua, vist niipeagi mitte. Sest praegused põhikooliõpilased saavad oma ökoloogiateadmised ikka eelmise või pigem üle-eelmise sajandi vaimus, et looduses on muidu tasakaal, kuni inimene seda ohustab. Minu meelest halb idee kuuenda klassi õpilastes süütunnet ja hirmu külvata!

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma.

Kimalane vereval lemmaltsal on rumal loom ja ei tea, et lemmalts on ohtlik, ning loodusliku tasakaalu huvides peaks ta lemmaltsa pakutavast nektarist otsustavalt keelduma. Õnneks on inimene targem ja otsustanud lemmaltsa ära hävitada. Selleks et hävitustöö oleks tõhusam, katsetatakse parasjagu mitmesuguseid piinamisvõtteid nagu niitmine, lõikamine, töötlemine herbitsiididega, kuuma auruga töötlemine, purustamine kettpurustiga ja vastupidava geotekstiiliga katmine. Inkvisitsioon kadestaks sellist arsenali. Miks on lemmalts ohtlik peale selle, et ta on võõras?

Verev lemmalts

Verev lemmalts

FOTO: ERAKOGU

Maastikud muutuvad

Annan aru, et olen oma paiksuses moodsa maailma jaoks äärmiselt privilegeeritud, olen sündinud ja kasvanud seal, kus praegugi elan. Enamgi veel, ka kõik minu esivanemad mitme sajandi vältel on sündinud ja kasvanud sealsamas. Ma tean oma esivanemate lugudest ja enda kogemusest, kuidas loodus minu kodu ümber on muutunud.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

Koht, kus on Kruusiaugu mets, 18 aastat tagasi.

FOTO: ERAKOGU

Kruusiaugu mets praegu

Kruusiaugu mets praegu

FOTO: ERAKOGU

Maastikud ja kooslused muutuvad kogu aeg. Ka minu elu jooksul on karja- ja heinamaad muutunud metsaks, kollektiivselt aetud kiviaiad hunnikusse, hunnikud võetud kaitse alla. Kui taastasin osa aedu, siis nüüd vaid ühe suure põllu piirdeks ei tohtinud ma enam endiste kiviaedade kokku veetud rususid kasutada.

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

Kiviaiad Kloostrimetsa talu maadel

FOTO: ERAKOGU

Ida-kiviürt

Ida-kiviürt

FOTO: ERAKOGU

Paradoksaalselt on minu lähedal ka viimane koht Eestis, kus 1977. aastal nähti ida-kiviürti kasvamas küla servas kiviaial. Osalt seepärast on kiviaiad minu teatud obsessioon. Olen leidnud oma kandi kiviaedadelt ja mujaltki nii mõndagi, keda/mida peetakse haruldaseks, seega minu jaoks pole ka ida-kiviürdi otsingud lõppenud. See, et endised agraarmaad on nüüd mets, on tavaline nähe.

Metsas, mida oma lapsepõlvest mäletan karjamaana, kus kasvasid pääsusilmad ja kullerkupud, tegin kolmkümmend aastat tagasi, pärast talu maade tagastamist, esimese raie oma maal.

Ja nüüd on metsa areng selline, et taas on vaja raiuda. Kuna ala asub kena jalutamistee ääres, mis viib parki, küsisin abikaasalt ettevaatlikult, et mis sa arvad, kui raiuks millalgi. Juurepess ja muud karjamaametsa hädad. Raiu, oli vastus. Ta on kindel, et uus noor mets on samuti tore vaadata, teistsugune, muutunud.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

See mets oli Ando Eelmaa lapsepõlves karjamaa, pärast talu tagastamist tegi ta aga seal juba esimese raie.

FOTO: ERAKOGU

Kiviaedadega on võim minu eluajal juba kahel korral rängalt eksinud. Olles kiindunud kiviaedadesse, kuidas usaldada võimu? Mida ta paremini teeb või teab sellest, mis olnud, mis on praegu, mis väärtuslik? Aga minnes globaalsemaks – kas riikidevahelised kokkulepped kannavad minu maal olevate loodusväärtuste eest paremini hoolt kui ma ise? Nüüd kõlan kui täiskuuaktivist, kes mõtleb lokaalselt ja tegutseb globaalselt oma kiviaedadega.

Maailma rahvad on paberil kokku leppinud, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on meie ühine eesmärk. Kõigi maade esindajad lähevad rahvusvahelistelt kongressidelt koju innuka sooviga vähemasti aeglustada oma kodumaal bioloogilise mitmekesisuse kao tempot. Seega peavad kõik tegema inventuuri ja selgitama, mis neil praegu olemas on.

 

Kadu saab hinnata millegagi võrreldes, seega olevik (või lähiminevik) esindab baastaset, mille suhtes tulevikus toimuvaid muutusi mõõta saab. See tundub esmapilgul täitsa mõistlik – kui mõni „pärismaine“ liik või „looduslik“ elupaik teatud riigis taandarenema hakkab, on põhjust muretseda.

Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal.

Kuid liikide ja elupaikade baastaseme määramine ning trendide arvestamine iga riigi kohta eraldi on toonud kaasa väga negatiivse kõrvalmõju. Valdavalt seetõttu ollakse maailma looduskaitses seisukohal, et muutusi keskkonnas tuleb pidada negatiivseks ja neid peab iga hinna eest vältima. Kuigi me teame, et just dünaamika võimaldab liikidel pikas perspektiivis keskkonnamuutuste perioodid üle elada.

Kammitsedes end riigipiiride, eriti väikeste riikide (nagu enamik Euroopat) ja baastasemetega, registreerime vaid kaotusi. Kellele jäävad võidud?

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

Ühe käega annab ja teisega võtab. Eriti ääremaadel.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Meenub hiljuti ERRi õhtustes teleuudistes kirjeldatu sellest, kuidas Eesti olulisim vaatamisväärsus inimeste poolt hüljatakse ja justkui loodusele jäetakse. Televaatajana hakkasin mõtlema: õige! Munamäe vaatetorn tuleb lammutada ja Munamägi külastajatele sulgeda. Eestile on jõukohane kaitsta Euroopa mägedes tavalist samblikku, ja kus siis veel kui mitte Munamäel.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

Kaitseme Suurel Munamäel Euroopas tavalist sammalt.

FOTO: ERR KUVATÕMMIS | ERAKOGU

Haruldused tehismaastikul

Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga. Juba kaks aastat pärast esialgset täielikku hävingut kasvasid seal esimesed orhideed. Praegu on sellel tehiskooslusel orhideevälu.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

Muutused keskkonnas toimuvad inimese ja looduse koostöös. Märjale jäätmaale sai meie talus kaevatud tiik ja väljakaevatud pinnasest on kujundatud kunstiline küngas vaateplatvormiga.

FOTO: ERAKOGU

Minu maal kasvab ja elab kaitsealuseid liike ohtralt, sealhulgas väga haruldasi I ja II kategooria liike. Paljud neist on sinna elama asunud minu aktiivse tegutsemise ajal, nad tunnevad end hästi ja neid tuleb juurde. Pargialal kasvavad läbisegi kodumaised haruldused ja võõrad. On see võit või kaotus?

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

Need orhideed kasvavad inimese loodud tehismaastikul.

FOTO: ERAKOGU

Loodus ei seisa paigal. Vaid napi 20 aastaga saab põllust mets, emiteerijast viie aastaga süsiniku siduja. Ja mõni koht polegi 15 aastaga eriti muutunud, kuid see pole tasakaal.

Muutustega looduses tuleb leppida. Varasemast erinev ei pruugi olla halvem. Peame aru saama, et looduses pole muud tasakaalu mitmekesisuse skaalal kui võitude ja kaotuste tasakaal. Võitude soodustamine on samavõrd õigustatud kui kaotuste vähendamine.

 

Kloostrimetsa talu maastik

Kloostrimetsa talu maastik

FOTO: ERAKOGU

Peame olema tulevaste muutuste osas paindlikud. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kuid – olgugi pealtnäha paradoksaalselt – olulisim panus, mis meie võimuses, on hoida planeedi olemasolevaid liike. Mõistlikkuse piires. Hetkel haruldastest liikidest võiks mõelda kui tuleviku harilikest, nii-öelda planeedi elustiku varuosadest, mida võib edaspidi vaja minna. Haruldastest saavad harilikud, ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

Seal, kus enne oli vana mets, on nüüd noor. Ja vastupidi.

FOTO: ERAKOGU

Inimesest saab aednik

Inimene on osa loodusest, mistõttu kõik, mida me teeme, on ka elustiku evolutsioonilise ajaloo looduslik osa. Me võime asja seikluslikult võtta ja mis tahes tehnoloogilisi või muid kättesaadavaid strateegiaid kasutades kindlustada, et me tulevastele põlvedele töökorras planeedi pärandaksime – ilma kartuseta, et see teeks maailma kuidagi vähem looduslikuks ja loomulikuks.

Ja me peame ikkagi elama mõõdukalt oma planeedi piirides. Me teame, et ressursid ei ole lõputud, kui tapame ja sööme loomi kiiremini, kui nad sigida suudavad, või raadame metsi kiiremini, kui need kasvavad. Niisugune strateegia ei ole toiminud. Peaksime taotlema maksimaalset efektiivsust oma tegevustes, et täita iga indiviidi vajadused – võimalusel ka soovid –, kuid võimalikult vähe põhjustama kaasnevat kahju. See on väike jalajälg.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

Väikestelt lastelt on õppida siirast ja vahetut suhet loodusega.

FOTO: ERAKOGU

Lapsed tunnevad siirast rõõmu loodusest. Selle kogemisest, katsumisest, nuusutamisest, maitsmisest. Nad armastavad loodust vahetult. Nagu see poiss ikooniliseks saanud fotol Emma Marrise lühiloengus „TED talk“ sarjas „Nature is Everywhere“. Kas öelda sellele poisile, et viska see lill minema, hävita ära, see on invasiivne võõrliik? Ta ilmselgelt armastab seda invasiivset võõrast, nagu kimalane lemmaltsa. Kas peaks talle ütlema, et su armastus on vale?

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

See poiss Emma Marrise "TED talk'i" loengus tunneb rõõmu invasiivsest võõrlillest.

FOTO: ERAKOGU

Väikestelt lastelt on õppida seda siirast ja vahetut suhet loodusega, kus neil ei teki seda küsimust, et kas loodus ja tema on kuidagi eraldi. Nad ei hakka arutlema, milline peab loodus olema või millised liigid võivad kusagil elada.

Kuidas võiks inimene invasiivsest liigist saada looduse heaks aednikuks? Just head aednikku, mitte hülgamist pärast äratrööpamist, loodus meilt ootab.

Loodus on igal pool, reservaadis ja südalinnas, tavaline ja haruldane, oma ja võõras, jõukohane ja lõbus. Igaüks meist, meie pered ja tõelised toimivad väikesed kogukonnad annavad oma järeltulijatele edasi heas seisus Eesti. Seda ei tee meie eest ükski valitsus ega globaalsed kokkulepped, vaid meie ise.

Close modal

Logi sisse

Kontot veel ei ole?

Loo tasuta konto kohe