Kliima
Maa- ja metsaomanikele tehakse pakkumisi osaleda süsinikuprojektides. Kaasa minna või oodata?
Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Selgitasime Maalehes, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.
FOTO: MARI PETERSON, autoriõigused: Maaleht
Süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi: mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.
Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused.
Miks süsinikuga kaubeldakse?
Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.
Mis on süsinikukrediit?
Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.
Mis on süsinikuprojekt?
Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.
Nüüd tekib küsimus, kas tegu on rohepesuga või indulgentside müügiga?
Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt.
Maaomanikel, kelle võimuses on süsinikukrediite luua, on võimalus otsustada, kellele ja mis hinnaga krediit müüakse. Näiteks saab enne müüki kontrollida ostja tausta — kas tal on sertifikaate oma jalajälje vähendamise kohta, on ta oma protsessid läbi mõtestanud ja hoiab sealt kokku? Nii ei teki olukorda, kus krediidid ostab kokku ettevõte, kes ei taha ise oma tegevuses midagi muuta.
Samamoodi on näha, kuidas kohustuslikul süsinikuturul hakkasid ettevõtted krediidi hinna tõustes rohkem oma protsesse muutma. Ja see on lõpuks see, mida me soovime — probleemi ennetamist, mitte kinnimaksmist, ning seda, et investeeritaks oma jalajälje reaalsesse vähendamisse. Pigem oodake ja müüge kallilt.
Õhu müümise protsessist lähemalt
Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Reeglid sõltuvad viisist, kuidas süsinikku seotakse, standardist ja endiselt ka seadusandlusest. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on verifitseeritud ning kohalik.
- Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada, ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2022 kevadel rohumaale, võiksid sellest anda märku.
- Võrreldavus tekib siis, kui süsiniku sidumise kogus arvutatakse teaduslike andmete põhjal tunnustatud metoodika abil. Nii tagatakse, et 1 tonn CO2 müüki võrdub 1 tonni CO2 sidumist.
- Sertifitseeritud on ideaalis kolmanda osapoole poolt verifitseeritud (auditeeritud).
- Püsivus on samuti oluline. See tähendab, et süsinikdioksiidi vähendamist või eemaldamist ei pöörata tagasi, sidumine on pikaajaline ehk vähemalt 20 aastat.
VERRA grupisertifikaat
2022. aasta kevadel istutajate võimalus
VERRA grupisertifikaadi taotlemise protsess on sarnane PEFC grupisertifikaadiga. Uusmetsastamine ehk väheväärtuslikele rohumaadele ja karjääridele istutamine, sertifikaadi taotlemine Loodushoiu Fondi ja ECOBase'iga koostöös näeb välja nii, et maaomanik saab oma ala uurida, kas ja kuidas see vastab sertifikaadi tingimustele.
Seejärel arvutatakse ala suurus, maaomanik planeerib istutusseadu, mille järgi arvutatakse süsiniku sidumise võimekus. Kui maaomanik soovib, saab ta seejärel sõlmida lepingu grupisertifikaadiga krediitide loomiseks.
Kõiki maid korraga ja ühte potti panna ei maksa, tuleb jälgida, mis turul toimub. Kuid sel kevadel istutada soovivad maaomanikud peaksid huvi korral liituma kogukonnaga, sest lisanduvus tekib just projekti tekkimise hetkel, mitte istutamise hetkel.
Infomaterjal on koostatud Loodushoiu Fondi eestvedamisel.
Artikkel ilmus Maalehes 29.05.2022
Autor: Pille Ligi
Seotud postitused
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Äripäeva esseekonkurss „Edukas Eesti“ | Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Viimasel ajal oleme tunnistajaks pildile, mis peaks panema iga riigijuhi mõtlema: traktorid on veerenud tänavatele nii Brüsselis kui Tallinnas. Kui primaarsektori töötajad ja maaomanikud tunnevad, et riik on neist teerulliga üle sõitnud, on see märk süsteemsest kriisist. See ei ole enam ammu vaid vaidlus metsa või põllu üle – see on lõhestunud ühiskonna peegeldus.
Olen esitanud Äripäeva "Eduka Eesti" arvamuskonkursile visiooni, kuidas me saaksime sellest ummikseisust välja tulla. Minu sõnum on lihtne: looduskaitse peab muutuma sunniaparaadist väärtuspõhiseks koostööks.
Valvurist aednikuks
Uku Masing on kirjeldanud tabavalt vahet looduskaitse ja loodushoiu vahel.
- Looduskaitse on justkui valvuri roll, milles me eeldame ohtu ja kaitseme loodust kui välist objekti, kehtestades keelde ja käske.
- Loodushoid on aga aedniku roll. Aednik tegutseb aias sees, teades, et loodust hoides hoiab ta ka iseennast.
Täna on Eesti looduskaitse liialt "valvuri" nägu. See tekitab maaomanikes bioloogilist tõrget. Neurobioloogia (näiteks Robert Sapolsky uuringud) kinnitab, et hirm ja sund ei tekita püsivat hoolimist. Vastupidi, see aktiveerib kaitsereaktsiooni. Täna süvendab üha enam lõhet linna- ja maainimese vahel.
Minu ettepanek on liikuda lepingulise looduskaitse süsteemi poole. Selle asemel, et riik kirjutaks ette iga niitmiskuupäeva, peaks ta sõnastama oodatava tulemuse. Kuidas selleni jõuda, on maaomaniku kui oma maa parima asjatundja otsustada.
Selline mudel vajab kahte ausat sammast:
- Selge baastase: Maaomanik vastutab olemasoleva loodusväärtuse säilimise eest.
- Turvasadama garantii: See on kriitiline koht, kui omanik suudab oma hoolega elurikkust suurendada, ei tohi riik teda selle eest uute keeldudega karistada. Heateo eest ei tohi saada karistust.
Majandus ja loodus käsikäes
Lepinguline mudel avab uksed ka uut tüüpi majandamisele, näiteks looduskrediitide turule. See võimaldab teenida tulu elurikkuse hoidmiselt, mitte ainult selle tarbimiselt. Samuti peitub siin tohutu potentsiaal nutikaks ristkasutuseks – miks mitte hooldada elektriliinide aluseid ja päikeseparke poollooduslike kooslustena? See säästaks miljoneid eurosid maksumaksja raha ja vähendaks vajadust piirata majandusmetsi.
- Koostöö on püsivam kui käsk
Me vajame süsteemi, mis näeb maaomanikus partnerit, mitte potentsiaalset seaduserikkujat. Lepinguline looduskaitse on kesktee, mis austab omaniku autonoomiat, kuid tagab riiklikud looduskaitse-eesmärgid.
See on samm stabiilsema ja vähem konfrontatiivse Eesti poole. Sest lõpuks on ju eesmärk ühine: hoida meie elukeskkonda viisil, mis toidab nii hinge kui ka peret.
Pille Ligi: trots vs koostöö. Lepinguline lahendus looduskaitses on võimalik
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Kui looduskaitse karistab oma parimaid hoidjaid
Täna on looduskaitseseaduse (LKS) rakendamine asendunud vastuseisuga, mis murendab riigivõimu legitiimsust, kurnab osapooli sisuliste võitjateta kohtuvaidlustega ning õhutab proteste riikliku ja Euroopa Liidu seadusandja suunas. Maaomaniku jaoks on küsimus väärikuses ja õiglustundes, sest riik peaks teenima kodanikke läbi partnerluse ja usalduse.
Täna vaadatakse jõuetult pealt, kuidas ilmselgete majandamisjälgedega 40 - 80 a. puistutesse inventeeritakse kord vana mets, kord aruniit ja mõnikord ka rannaniit. Kindlasti saab ka taastamispotentsiaaliga märja majandusmetsa inventeerida rikutud veerežiimiga potentsiaalikaks kaitsealuseks metsaks, kui seni veel isegi fikseerimata eesmärk seda nõuab!
Regulatiivne rägastik on muutunud hoomamatuks ka riigile endale, kellelt ei ole võimalik saada kätte konkreetset hektarite arvu kategooriate kaupa. Võtame näiteks puidutöötraditsioonidega Avinurme, kus on tänaseks rohkem eri tüüpi kaitse all olevaid vööndite kategooriaid, kui nende rahvariide seelikul triipe. Kokku on meil umbes 13 erinevat seadusejärgset kategooriat, mis määravad maaomaniku tegutsemisvabaduse ja riikliku kaitse ranguse. Keskkonnakaitselisi kitsendusi loendasime viiamti 81, millest 21 olid looduskaitselised. Selles segaduses on kaduma läinud peamine ehk Eesti inimene.
loe lähemalt: Botox ei aita, looduskaitse vajab ausust - Maaleht
Elurikkus
Kliima
Kogukonnad
Metsad
Vesi
Põllumajandus
Eesmärk 1% SKP-st loodushoidu: 2024. aasta vahekokkuvõte
Loodushoiu Fondi strateegiline eesmärk on aidata Eestil jõuda rahastusmahuni, kus vähemalt 1% SKP-st liiguks loodushoidu – sarnaselt sellele, mida rahvusvahelised organisatsioonid, nagu The Nature Conservancy, soovitavad globaalselt. Planeeritava KEVAD arengukava on 1,898 miljardit aastas, kuid looduskaitsesse liigub sealt 35 miljonit. Kuivõrd kaitsealade maht suureneb ent ühiskonna koormuse enda õlgadele võtmise eest toetusmeetmed ei tundu suurenevat, näeme senisest enam vajadust kaasata erasektori raha loodushoiu rahastusse.
Jätkame teenuslepingute kirjeldamist ökosüsteemiteenuste pakkumisel ning kaardistame potentsiaalsed rahastusallikad. Tõime juurde loodushoiu tegevusi rahastavaid võimalusi poodi ning tegutseb endiselt ka annetamise keskkond. Tutvustame rahvusvahelisel tasemel Looduse hoidja™ platvormi, mille kaudu saavad välismaa eraisikud ja ettevõtted panustada looduse hoidmisesse Eesti maaomanike abil. Paigutasime korjanduskasti Pärnu Kaubamajakasse meie merikotka pesa projekti omarahastuse kogumiseks.
EL esitles COP 16. konverentsil (Cali, Columbia) oma uurimustööd bioloogilise mitmekesisuse sertifitseerimise ja looduskrediitidega seotud potentsiaalide ja väljakutsete kohta osana uuenduslike rahastamisvahendite tööriistakastist rahastamisallikate laiendamiseks, et mobiliseerida ressursse, aidata ettevõtetel seada looduspositiivseid eesmärke ning premeerida neid, kes kaitsevad ja taastavad loodust, sealhulgas põllumehi, metsamehi, kalureid ja muid mere- ja maahaldajaid. EL-i uurimistööd hõlmavad kahte pilootprojekti, millest ühes on tegev Loodushoiu Fond koos Eesti eramaaomanikega.
