Elurikkus

Kliima

Vesi

16.06.2022

Lilledest – mitte väga roosiliselt

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, ütleb vanasõna, aga äkki kingitud importlõikelillede jalajälge ikkagi sobib uurida? Sest paraku on see palju süsinikuintensiivsem kui paljudel teistel tarbekaupadel. 

Minu jaoks algas see lugu siis, kui kohtusin oma mehega, kelle käitumisharjumisi lõikelillede osas oli kujundanud gümnaasiumis külas käinud Vigala Sass. Teadjamees oli häiritud talle kooli poolt kingitud lõikelilledest. See seik on kujundanud meie pere harjumusi – lõikelillede asemel juurtega metsataimed, põõsad ja potililled. Sest maailma muutmine algab ikka eelkõige enda käitumise muutmisest, eksole?

Kui mu prügisurfamist harrastav sugulane näitas mulle fotosid, mida nad Eesti selvepoodide prügikastide juures emade- või naistepäevajärgsel ajal tulpidest, roosidest jt lilledest on teinud, hakkas mul paha. Kogusin kokku huvitavamaid näitajaid lootuses, et keegi veel süveneb lennukiga meile saabuvate ja seitse päeva kestvate lõikelillede probleemi.
 

Lillemere rahvusvahelised probleemid

Ros Davidson kirjutab ideas.ted.com veebilehel, et kiire ja episoodiline ülemaailmne lillekaubandus võimendab sektori ökoloogilist jalajälge – ideaalis jõuavad õied põllult vaasi 3-5 päeva jooksul. Kolumbia tootjate jaoks, kelle talud asuvad enamasti Bogotá rahvusvahelise lennujaama lähedal, vähendab üks päev lillede väärtust 15%. Seega ei rända õied maismaad mööda.

Paljud lilled kasvatatakse kõrgmäestikus, tööstuslikes kasvuhoonetes (haiguste, kahjurite ja niiskuse kontrollimiseks) ning lillefarmid võivad olla suuremad kui 200 hektarit. Lillekasvatusega kaasneb suur veekasutus ja toitainete äravool. Näiteks väidavad Davidsoni sõnul mõned kriitikud, et Keenias põuast räsitud Naivasha järv oli olukorras, kus pool järveveest pumbati kasutamiseks lilletööstuse kasvuhoonetes.

Ka ei ole rahvusvaheline transport ainus süsinikuheidet suurendav lüli lillemajanduses. Ideas Ted veebileht toob välja ka kasvuhoonete soojendamise. Kodumaine lilletootmine võib seega samuti tekitada suuri CO2 heitkoguseid, sest tootmine on elektrimahukas, märgib jätkusuutlike lõikelillede projekti kaasasutaja  Dr. David Bek Coventry Ülikoolist. Kaugel ekvaatori tugevast päikesest, võivad need lilled õitsemiseks vajada ka rohkem kemikaale, tuues kaasa veel suurema süsinikuheitme (kemikaalid ju toodetakse ja transporditakse) ning ka ohu veekvaliteedile.

Tegelikult võib jahedamates riikides (nt USA) kasvatatud lillede süsiniku jalajälg olla rohkem kui 5,5 korda suurem kui ekvatoriaalsetes riikides, ütleb Fairtrade Internationali lillede ja taimede ülemaailmne tootejuht Melanie Dürr. Kuid kuna tuule- ja päikeseenergia kasutamine kasvab, võivad need arvud väheneda, lisab Bek.
 

Lilleostuga kaasnev jalajälg

Flowers from the Farm (FF) kirjeldab lõikelillede süsinikuheidet. Nimelt võrdles Rebecca Swinn oma magistritöös Suurbritannia jaemüüjate letil olevate seitsme lille kasvatamisel ja transportimisel tekkivaid C02 ekv koguseid. Rebecca lõputöö käsitleb jätkusuutlikkust laiemalt ja lisab lõikelillede kasvatamise murekohtadena ka vee ning väetiste kasutamise ning töötingimused. See on esimene uuring, milles võrreldakse erinevatest riikidest pärit lilledest kokku pandud lillekimpude jalajälge.

FF kirjutab, et suurimad on Hollandi liiliate heitkogused, neile järgnevad Keenia kipslill, Hollandi roosid ja Keenia roosid. Briti lillekasvatajate kasvatatud liiliate, lõvilõualiste ja inkaliiliate jalajälg on oluliselt väiksem. Jalajälge suurendab transport, küte ja elektrikasutus (sh külmikud). Lühidalt – imporditud segakimp tekitab kümme korda rohkem heitmeid kui Suurbritannias kasvatatud segakimp.

Kuigi ulatuslikke Eesti lõikelillede ökoloogilise jalajälje uuringuid tehtud pole, usun, et võime Suurbritannias saadud tulemusi kohaldada ettevaatlikult ka Eesti konteksti. Rebecca Swinni uuring võimaldab tarbijal lähtuda madalama süsinikusisaldusega alternatiivide asendamise kontseptsioonist. Asendamine on praegu levinud näiteks erinevate toitumisviiside kliimamõjude arvestamisel ja tundub, et selline lähenemine võiks olla asjakohane ka lillede puhul.

Heitkogused varre kohta

Rebecca Swinn võttis võrdlusüksuseks keskmise hinnaga kimbu, mis koosneb roosidest, liiliatest ja kipslilledest, ning võrdles seda sama väärtusega Briti lillede segakimbuga. Heitkogused varre kohta olid:

• Hollandi liilia: 3,478 kg CO2
• Keenia kipslill: 3,211 kg CO2
• Hollandi roos: 2,437 kg CO2
• Keenia roos: 2,407 kg CO2

Kodumaised lilled ehk antud uuringu kontekstis Suurbritannia lilled:

• Briti liilia: 0,819 kg CO2 (umbes 1/4 Hollandi liiliast)
• Briti lõvilõuad (või mis tahes õues kasvatatud kohapeal kasvatatud lill): 0,114 kg CO2
• Briti inkaliilia: 0,052 kg CO2

Üldjuhul kaotavad Keenias õues kasvatamise tõttu säästetud heitkogused oma eelise väetiste kasutamise ja lennutranspordi heitkoguste tõttu. Hollandi kasvuhoones kasvatatud lilled on süsinikumahukad omakorda kõrgelt automatiseeritud süsteemide ja suhteliselt ebaefektiivse kütte ja valgustuse ning mitmesaja kilomeetrise transpordi tõttu.

Korja kohalikku ehk heitkogused kimbu kohta

Flowers from the Farm (FF) toob välja, et Rebecca Swinni uuringus ei olnud otsest juurdepääsu ostukeskuste kimpude taustale, kasutati fotosid ja võib-olla eeldati ekslikult, et üks lillepea võrdub ühe varrega. Selle tulemusena arvati liiliate varred valesti kolme varrena, mitte kolme avatud lillepeana ühel varrel. Seetõttu on lillekimpude heitkogused ümber arvutatud järgmiselt:

• 5 Keenia roosi + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 31,132 kg Co2
• Hollandi roos + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 32,252 kg CO2
• Kohalik lõvilõug + 3 kohalikku liiliat + 3 kohalikku inkaliiliat – 3.287 kg CO2
• 15 varrega segakimp, mis on kasvatatud ja müüdud kohapeal (nt Boothsi supermarketis Lancashire'is) – 1,71 kg CO2

Hollandis ja Keenias kasvatatud lillekimpude vahel on vähe erinevusi, kuid väide, et Keenia rooside süsinikujalajälg on madalam kui Hollandi oma, näib olevat tõene. Briti lillede süsiniku jalajälg, kui kasutati sisetingimustes kasutatud liiliaid ja inkaliiliaid, on aga ligikaudu 10% importkimpude omast. Kohapeal väljas kasvatatud segakimbu CO2 heitkogus on hinnanguliselt veelgi väiksem – 5% Hollandi või Keenia lillekimbu omast.

Süsiniku jalajäljed konteksti tajumiseks veidi võrdlusandmeid, mida võimalik huvitatutel ise uurida Mike Berners-Lee raamatust „How Bad are Bananas? The carbon footprint of everything“:

• banaan– 0,08 CO2 kg (1 kg banaanide jalajälg on 0,48),
• jõulukalkun köögiviljadega kuuele inimesele – 19 CO2 kg,
• lend Londonist Pariisi turistiklassis – 58 CO2 kg reisija kohta.

Müüme digitaalseid lilli

Juhtimaks tähelepanu importlillede jalajäljele, rõhutamaks eestimaiste aasalillede ilu ja pakkumaks topelt-alternatiivi neile, kes õitsva iludusega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit üllatada soovivad, hakkab Loodushoiu Fond müüma digililli. Valikus on digitaalsed nurmenukud, varsakabjad, kullerkupud, meelespead ja karikakrad. Selle käiguga ei taha me öelda, et päris lilli kinkida ei tohi – eks ikka tohib, aga keskkonnale mõeldes tasuks eelistada kodumaiseid lilli.

Mõnikord on aga nii, et lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb, ja siis võibki sobiv alternatiiv olla digitaalne lillekimp. Digitaalsete nurmenukkude, varsakapjade jt müügist saadud tulu eest viib Loodushoiu Fond ellu projekte, mis aitavad kaasa elurikkuse turgutamisele. Näiteks on käivitamisel koostööprojekt maaomanikega, toomaks rohkem elu taristute juurde. Teiste Loodushoiu Fondi projektidega saab tutvuda www.loodushoiufond.ee.

Autor: Pille Ligi