Safe Harbor programm USAs – vabatahtlik looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel

USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.

Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).

Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.

Kuidas Safe Harbor programm töötab?

Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga. 

Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla. 

Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele. 

Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?

Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.

  • Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud  esindajate arvus või elupaik hektarites.
  • Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
  • Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
  • Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
  • Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.

Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.

Diagram

Description automatically generated

Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?

Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku. 

Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.

Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.

Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?

Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.

Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.

Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?

Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.

Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.  

Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?

Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.

Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?

Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.

Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.

Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?

Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida. 

Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud  rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.

Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?

Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.

Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.

Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?

Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Georgia maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud. 

Author: Pille Ligi

Seotud postitused

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad

Süsinikumüümine – maaomaniku viis teenida lisatulu

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Siin on ülevaade sellest, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

Miks süsinikuga kaubeldakse? 

Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on eriti oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti neilt, kes süsihappegaasi (CO2) õhust kinnipüüdmise ja süsinikuna tallele panemise töö nende eest ära teevad. 

Mis on süsinikukrediit?

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob täiendavat süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge. 

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem täiendavat süsinikku puitmassi ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine. 

Kas süsinikukrediiti saab müüa metsa puhul, mille ma istutasin nt 10 aastat tagasi? 

No tegelikult niisama väga ei saagi! Kui teil juba mets kasvab, siis võite püüda uurida Single.Earthilt, kas teie mets sobib nende süsteemidesse. Hinnaks saate arvestada umbes 7€ tCO2eq, mis on Euroopa keskmine. 

Need, kellel veel ei ole metsa istutatud, aga kes mõtisklevad teemal, kas istutada – nende jaoks on loonud lahendused Eesti ettevõtted Ecobase (alates 0,1 ha) ja Arbonics (alates 3 ha). Peate jälgima, kas teie maa on piisavalt suur, et sobiks neile vahendajatele. 

Kellele jäävad krediidid? 

Selleks, et müüa süsiniku sidumist oma maal, on ostjatel soov, et usaldusväärne sertifitseerija oleks üle kontrollinud seotud kogused. See on umbes sama nagu metsatakseerimine puidumüügi puhul. Sertifitseerimine on aga kallis protsess ja nii on mõttekas kasutada grupisertifitseerimise teenust, mida pakuvad Eestis praegu Ecobase ja Arbonics. Nemad ajavad paberid korda ja teie saate olla uhke sertifitseeritud krediidi omanik. Mets kasvab ajas, teie krediitide väärtus kasvab ja teie ise olete nende krediitide omanik, kuniks otsustate need maha müüa. Kusjuures, müügikohustust teil pole. 

Soomes on veel umbes 20 selles vallas tegutsevat ettevõtet, kes soovib, saab Loodushoiu Fondi käest lisainformatsiooni. 

Paljud maaomanikele lähenevad süsinikufirmad tahavad endale ära osta teie krediitide loomise õigust. Sellisel juhul loobute krediitidest ja need on vahendajate omad. 

Hinnast ja hinnastamisest 

Kindlasti soovime rõhutada – ära müüge liiga odavalt ega kiiresti! 

Loodushoiu Fondini on jõudnud info, et metsaomanikele võidakse jagada näiteks istutamiseks tasuta taimi. Tasuta taimi ei ole olemas. 

Palun jälgige, et istutamiseks vajalike taimedega ei tuleks kaasa lisakohustusi – näiteks süsinikukrediidi vaikimisi üleandmist tasuta taime eest. Skeemi taga on soov saada enda valdusesse õigus uue varaklassi – süsinikukrediidi – üle. 

Süsinikukrediitide turuhind on täna 17–35 € tCO2eq kohta sertifitseeritud uusmetsastamise projektides, mõned hindavad tuleviku väärtuseks 100–2200 € tCO2eq (jah, kaks tuhat!). Seega krediitide väärtus tõotab tõusta kordades. 

Kui keegi teine maksab kinni maaomaniku kulud ja suudab tõestada, et just kingitud tasuta taimed olid need, mis kinnistul süsinikku seovad, ei pruugi maaomanikul olla võimalik hiljem raha süsinikukrediitide müügist saada. Krediidid võivad kuuluda sel juhul vahendajale. 

Soovitame täpsustada konkreetseid tingimusi, mille alusel need tasuta/väga soodsad taimed omanikku vahetavad ja vajadusel lisada juurde nt üleandmis-vastuvõtuaktile, et taimede soodushind või tasuta saamine ei anna tarnijale mingeid õigusi maaomaniku süsinikukrediitidele. 

Õhu müümise protsessist lähemalt 

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on sertifitseeritud ning kohalik. 

Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on puid istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2023 kevadel rohumaale, võiksid sellest süsinikukaubanduse ettevõtetele märku anda, ehk on võimalik see samm veel teenima panna. Kui te pärast istutamist süsinikukrediidi projektiga liituda tahate, ei pruugi tegevuse eest enam krediite saada. Küsija suu pihta ei lööda, ning hinnapakkumisi võib ju küsida. 

Maaomanike võimalused 

Hoidke end teemaga kursis ja küsige erinevate krediidivahendajate käest endale pakkumisi. See tähendab, et saatke neile info oma maa kohta ja uurige, kui kallilt on müüdud maaomanike süsiniku sertifikaate ja mis on vahendustasu. 

Neil, keda teema täpsemalt huvitab, soovitame lisa lugeda Loodushoiu Fondi blogi artiklitest.

NB! Loodushoiu Fond ise süsinikukrediite ei osta ega müü. Fondi soov on maaomanikke teavitada ja aidata nii kaasa üldiste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Õigesti toimimisel tähendab see maaomanikule ka lisateenistust! 

Artikkel ilmus esmakordselt 2023. aastas maamessi ajal ilmunud ajakirjas „Metsanurk“. 

Autor: Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi 

ElurikkusElurikkus KliimaKliima MetsadMetsad

Pille Ligi: „ Tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust“

Üks ei ütle, teine ei tee, omavahel ei taheta rääkida. Kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud,“ kirjeldab Loodushoiu Fondi juhatuse liige Pille Ligi tänast olukorda looduskaitses. Kuidas tahab seda olukorda paremaks muuta Loodushoiu Fond? Intervjuu ilmus esmakordselt 2023. aasta maamessi ajal välja antud ajakirjas „Metsanurk“.

Eestis on Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, Eestimaa Looduse Fond ja Roheline Liikumine, kes koos Stockholmi Eesti Instituudi ja teistega moodustavad Eesti Keskkonnaühenduste Koja. Kas paljuks ei lähe ja kuidas Loodushoiu Fond veel siia ära mahub, millega tegelete? 

Eestis puudus maaomanike loodushoiuga tegelev asutus. Me räägime sellest, kuidas ajutised looduskaitse lepingud riigi ja maaomanike vahel annaks meile paremad tulemused liikide arvukuse, mitmekesisuse ja elupaikade rohkuse osas. Taluliit ja Erametsaliit on meie suurimateks partneriteks selle teema edendamisel. 

Maaomanikele pakume infot erinevate mittepuiduliste väärtuste hoidmisel. Nii näiteks töötasime Lääne-Harju Koostöökogu „Elu enklaavide“ projekti abil välja elurikkuse suurendamise juhised maaomanikele. Leiate erinevaid ideid maaomanik.ee lehelt. 

Kas mitte ei ole nii, et maaomanikud väga ei taha tegeleda looduskaitsega? Kuidas ma ikka hoian, kui kasutades Maalehe pealkirjast tuttavat fraasi – „ekspert vilistab korra, kull lendab üle ja hüvasti metsamajandamine“... 

Oi, mina olen kogenud pigem vastupidist olukorda! Maaomanikud on salamisi ikka päris uhked, et just nende valdused valitakse elupaigaks. Paljud maaomanikud või neid nõustavad inimesed oskavad meelitada ja hoida haruldasi liike oma maal. Naljaga pooleks võib öelda, et saunalaval arutatakse, kellel mis kaitsealune liik on. 

Rääkides maaomanikega, ei ole neil mure mitte looduskaitsega tegelemisega, vaid sellega, mis juhtub siis, kui mõni kaitsealune liik omaniku maalt või metsast leitakse ja see avalikuks tuleb. 

Mis siis juhtub? 

Maaomaniku asemel asub tema maal toimuva üle otsustama riik. Kusjuures – isegi kui kaitse-eeskirjad rakenduvad, siis tegevusi, mida liikide elujärje parandamiseks tarvis teha oleks, ei tehta sellises mahus, mida tarvis. Sageli liigub isend paigast edasi, samas maaomaniku piirangud ei leevendu. 

Kurb kogu teema juures on see, et neil, kelle jaoks on elurikkus tüütu teema, midagi ei muutu. Kasutades mitteteaduslikke termineid, siis ettevõtted, kes „raipeks raiuvad“, on alati sellise süsteemiga ju võidumehed. Kaotavad need omanikud, kes hoolivad – sest puudub võimalus dünaamikaks. Seega julgen mina öelda, et tänase päeva looduskaitse ei toeta elurikkust. 

Maaomanikul lasub ju kohustus hoida ja teavitada Keskkonnaametit loodusväärtustest? 

See, kes ei hooli, ei täida seda reeglit nii või naa. Kusjuures järjest vähem maaomanikke on nõus jagama infot oma maal leiduva kohta. Peaksime ühiskonnana peeglisse vaatama – miks ei soovita jagada seda infot looduskaitse organisatsioonide ja riigiga? Täna on olukord, kus üks ei ütle, teine ei tee tegevusi, omavahel ei taheta rääkida, kolmandad koguvad raha, et seirata esimeste maadel olevaid loodusväärtusi. Pinged on infosõja tõttu väga üles kistud. 

No ja mida teie siis teistmoodi ja paremaks teha saate? 

Püüame selgitada riigile võimalusi, kuidas oleks elurikkus hoitud ja eraomanik, kelle sissetulek sõltub põllumaast ja metsast, positiivselt meelestatud ning uhke oma maal oleva ägeda taime või looma üle. 

Liikuvad looduskaitsealad ning lepinguline suhe on USAs toonud mõnele liigile päris mõnusa parenemise. See lähenemine leiutati muideks just sealse keskkonnaameti liigikaitsespetsialisti poolt. 

Kohe ei saaks midagi muuta? 

Me püüame koos maaomanikega ka kohe, reeglite kiuste, midagi paremaks muuta. Näiteks maaomanikud, kellel on hoovis või metsas mõni suur puu. Olete oodatud põlispuu hoidja kampaaniaga liituma. Kui tahate ka enda puu meile registrisse anda, siis põlispuude register ootab seda infot. Keegi ei kohusta välja kuvama oma nime, kui ei soovi, ning ammugi ei küsi me selle puu asukohta, mida hoiate. 

Haruldasi taimi istutame ja külvame koos teiste MTÜ-de ja maaomanikega muudele maadele. Aladele, kus ei ole enne olnud elupaika, mistõttu ei ole pahuksis meie tegevus ka looduskaitseseadusega. Kõre tiigi kaevamine ja merikotka risupesa loomine on planeeringu faasis. Palju on kokkuleppeid ja kooskõlastusi, mis tuleb saada. 

Teil on maaomanikud, tegus koostöö. Poliitiliste suundade puhul ei saa te midagi teha. Kuid kuhu edasi ja mida veel oleks tarvis? 

Euroopast tulevad järjest erinevad algatused – taastamisseadus, taksonoomia reeglistik, vabatahtlik süsinikuturu raamistik ning varsti ka arvatavasti elurikkuse turu raamistik. Kasulik oleks nii riigile kui eraettevõtetele, kui nad elurikkusesse panustamise integreeriksid oma äritegevusse, mis kajastuks siis nende jätkusuutlikkuse raportis. Nii tõkestame rohepesu ja panustame elurikkuse hoidmisesse päriselt asjalikke asju tehes. Kui ainult riik oma seadusandlustega ka siis järele jõuaks. 

ElurikkusElurikkus KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad

Tõnu Õnnepalu Reigi pöögist

Kirjanik Tõnu Õnnepalul on oma eriline suhe Hiiumaal Reigi kiriku pastoraadi aias kasvava punase pöögiga – puuga, mis esindab Eestit Euroopa aasta puu 2023 konkursil. 

Avaldame katke Tõnu Õnnepalu meenutusest, täisteksti saab lugeda Edasist. Puu poolt saab hääletada 28. veebruarini siit.

 

Mu vana ilus võõramaine sõber

Puud, kellega oled pikemat või lühemat aega koos elanud, saavad omamoodi sõpradeks. Sina kolid mujale, nemad jäävad sinna, kus sa kord elasid, lähevad igal kevadel lehte (kui nad on lehtpuud) ja lasevad sügisel oma lehed maha langeda, kasvavad tasapisi kõrgemaks ja jämedamaks, aga meie mälus jäävad nad justkui igavesti samadeks. Aga kas inimestega pole samamoodi? Kas me ei näe neid ikka ja alati sellistena, nagu nad meie ette esimesel kohtumisel ilmusid? 

Pöök, mis kasvab Reigi pastoraadi kagupoolse nurga juures, ilmus minu ette oma täies ilus 1986. aasta kevadel. Olin teda näinud muidugi juba varem, talvel, aga siis oli ta raagus ja ma ei teadnud veel, mis värvi on tema lehed. Korraga oli aias üks suur punane puu, nagu oleks ta äsja saabunud kusagilt kaugelt. Tema alune maapind oli aga üleni eresinine. Seda katsid sillade õied. Punane keset sinist, taustaks pastoraadi valge krohvitud sein. Nagu pilt muinasjuturaamatust, mõnest „Tuhande ja ühe“ loost. Niisugusena ta mulle meelde jäi, eksootilise külalisena.

Kui mina pastoraati elama asusin, ei olnud seal juba mitukümmend aastat elanud ühtegi pastorit, nõukogude võim oli maja rekvireerinud ja kasutanud seda vanadekoduna, nagu siis öeldi. Kirik küll tegutses, aga õpetaja käis kaugelt ja teenis üksinda kõiki saare kogudusi. 1986. aastal seisis pastoraat tühjana, vaikiv mälestus teistsugustest aegadest. Teda ei läinud enam õieti kellelgi vaja ja nii võis tema pööningukorrusele elama asuda kasvõi üks noor kirjanik. Õieti ei olnud ma siis kirjanik veel kusagil mujal kui oma kujutlustes, olin Lauka 8-klassilise kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja ning oleksin võinud edasi elada ka kooli õpetajakorteris. Aga see tundus mulle liiga tavaline. Mulle tundus, et kirjanik peab kogema midagi teistsugust, peab saama oma aega kuidagi kõrvalt vaadata. Kirjanik peab reisima teisele maale ja vaatama oma kodumaad sealt, distantsilt. Aga teisele maale tol 1986. aastal ühte noort kirjanikku Nõokogude Liidust ei lastud, see ei tulnud kõne allagi. Niisiis, selle asemel, et kolida teisele maale, kolisin teise aega. Vanasse pastoraati, mille kagunurga juures kasvas üks kummaline puu. 

Iga kord, kui ma seda puud jälle näen, tuleb mulle meelde too kevad ja kõik need mõtted ning unistused, mis minu juurde seal pastoraadi pööningul tõesti tulid (nagu ma oleksingi kolinud kuhugi teisele maale) ja millest ma siis veel ei teadnud, et neist saavad raamatud, ja millised need raamatud on ja millistele maadele nad mind kord viivad.