Elurikkus
Safe Harbor programm USAs – vabatahtlik looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel
USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.
Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).
Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.
Kuidas Safe Harbor programm töötab?
Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga.
Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla.
Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele.
Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?
Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.
- Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud esindajate arvus või elupaik hektarites.
- Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
- Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
- Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
- Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.
Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.
Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?
Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku.
Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.
Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.
Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?
Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.
Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.
Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?
Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.
Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.
Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?
Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.
Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?
Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.
Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.
Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?
Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida.
Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.
Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?
Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.
Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.
Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?
Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Florida maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud.
Author: Pille Ligi
Seotud postitused
Elurikkus
Kogukonnad
Metsad
Tõnu Õnnepalu Reigi pöögist
Kirjanik Tõnu Õnnepalul on oma eriline suhe Hiiumaal Reigi kiriku pastoraadi aias kasvava punase pöögiga – puuga, mis esindab Eestit Euroopa aasta puu 2023 konkursil.
Avaldame katke Tõnu Õnnepalu meenutusest, täisteksti saab lugeda Edasist. Puu poolt saab hääletada 28. veebruarini siit.
Mu vana ilus võõramaine sõber
Puud, kellega oled pikemat või lühemat aega koos elanud, saavad omamoodi sõpradeks. Sina kolid mujale, nemad jäävad sinna, kus sa kord elasid, lähevad igal kevadel lehte (kui nad on lehtpuud) ja lasevad sügisel oma lehed maha langeda, kasvavad tasapisi kõrgemaks ja jämedamaks, aga meie mälus jäävad nad justkui igavesti samadeks. Aga kas inimestega pole samamoodi? Kas me ei näe neid ikka ja alati sellistena, nagu nad meie ette esimesel kohtumisel ilmusid?
Pöök, mis kasvab Reigi pastoraadi kagupoolse nurga juures, ilmus minu ette oma täies ilus 1986. aasta kevadel. Olin teda näinud muidugi juba varem, talvel, aga siis oli ta raagus ja ma ei teadnud veel, mis värvi on tema lehed. Korraga oli aias üks suur punane puu, nagu oleks ta äsja saabunud kusagilt kaugelt. Tema alune maapind oli aga üleni eresinine. Seda katsid sillade õied. Punane keset sinist, taustaks pastoraadi valge krohvitud sein. Nagu pilt muinasjuturaamatust, mõnest „Tuhande ja ühe“ loost. Niisugusena ta mulle meelde jäi, eksootilise külalisena.
Kui mina pastoraati elama asusin, ei olnud seal juba mitukümmend aastat elanud ühtegi pastorit, nõukogude võim oli maja rekvireerinud ja kasutanud seda vanadekoduna, nagu siis öeldi. Kirik küll tegutses, aga õpetaja käis kaugelt ja teenis üksinda kõiki saare kogudusi. 1986. aastal seisis pastoraat tühjana, vaikiv mälestus teistsugustest aegadest. Teda ei läinud enam õieti kellelgi vaja ja nii võis tema pööningukorrusele elama asuda kasvõi üks noor kirjanik. Õieti ei olnud ma siis kirjanik veel kusagil mujal kui oma kujutlustes, olin Lauka 8-klassilise kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja ning oleksin võinud edasi elada ka kooli õpetajakorteris. Aga see tundus mulle liiga tavaline. Mulle tundus, et kirjanik peab kogema midagi teistsugust, peab saama oma aega kuidagi kõrvalt vaadata. Kirjanik peab reisima teisele maale ja vaatama oma kodumaad sealt, distantsilt. Aga teisele maale tol 1986. aastal ühte noort kirjanikku Nõokogude Liidust ei lastud, see ei tulnud kõne allagi. Niisiis, selle asemel, et kolida teisele maale, kolisin teise aega. Vanasse pastoraati, mille kagunurga juures kasvas üks kummaline puu.
Iga kord, kui ma seda puud jälle näen, tuleb mulle meelde too kevad ja kõik need mõtted ning unistused, mis minu juurde seal pastoraadi pööningul tõesti tulid (nagu ma oleksingi kolinud kuhugi teisele maale) ja millest ma siis veel ei teadnud, et neist saavad raamatud, ja millised need raamatud on ja millistele maadele nad mind kord viivad.
Elurikkus
Wildlife Estates märgis - mis see on?
Maaomanike sertifitseerimise puhul räägime Eesti puhul siiani eelkõige puidu turustamisel kasutatavatest FSC (Forest Stewardship Council 2022) ja PEFC (PEFC 2022) sertifikaatidest, millega tõestatakse, et puidu päritolu on teada ning et seda metsa on majandatud jätkusuutlikult. Süsinikukaubanduses kasutatakse VERRA-t (Verified Carbon Standard) (VERRA 2022) ja Gold Standard’it (Gold Standard 2022), mis mõlemad on välja töötatud selleks, et tõendada süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist.
Ühiskonnas on tekkinud ootus, et koostöö era- ja avaliku sektori vahel oleks suurem ning et oleks tagatud ka eraomanike panus loodussäästlikku majandamisse. Seega on oluline, et toetaksime ja pakuksime võimalusi selliste keskkonnamärgiste ja muude hüvede näol, et eelnevat edendada.
Sarnaselt eelmainitud sertifikaatidele ja märgistele on Euroopa maaomanikel võimalik taotleda WE märgist (Wildlife Estates 2022d), et kinnitada, et nende maaomandit majandatakse jätkusuutlikkuse ja loodushoidlikkuse printsiipidest lähtudes. See märgis võimaldab eelkõige maaomanikul endal vaadelda ja analüüsida võimalusi oma maal panustada loodushoiuga seotud tegevustesse.
WE märgis hõlmab endas oluliselt laiemat maamajanduslikku käsitlust kui ainult metsandus. Tuleb tähelepanu juhtida sellele, et üldjuhul on maaomanike sissetulekuallikaks mitte elurikkuse tagamine, vaid põllu- või metsamajandus, loomakasvatus või (jahi-)turism. Selliseid maaomanikke tuleb tunnustada, et nad oma vabast tahtest keskkonna hoidmisega tegelevad. WE protsessi läbimine aitab leida võimalusi, kuidas lisaks õigusaktidest tulenevatele meetmetele panustada veel rohkem loodushoidu.
Märgis tagab kogukonnale ja rahvusvahelistele vaatlejatele info, et keskkonnamõjusid on ohjatud ning et omanikul on ülevaade talle kuuluval omandil asuvatest loodusväärtustest ning et seal tegutsetakse vastavalt keskkonnakorralduskavale (Environmental Labeling... 1998). WE seisab selle eest, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning taastada ökosüsteemide võime kohaneda kliimamuutustega.
WE märgise näol on tegemist maaomanike eraalgatusliku protsessiga, mis ei ole seotud ametivõimudega. Hindamismetoodikas antud vastuste eest vastutab maaomanik ise. See tähendab, et mingisugust täiendavat kontrolli vastuste õigsuse tõendamiseks ei rakendata. Just selle tõttu ongi märgis tähelepanuväärne.
Väljavõte Airiin Vaasa magistritööst
Wildlife Estates märgise hindamismetoodika analüüs ja hinnang märgise perspektiivile Eesti metsamajanduses. 2022. Eesti Maaülikool
Elurikkus
Kogukonnad
Miks just suured ja põlised puud ja kas ainult?
2021. aastal asutatud Loodushoiu Fondi eesmärk on aidata kaasa vabatahtliku loodushoiu arengule Eestis. Fondi tegevusse panustavad maaomanikud, partneritena saavad kaasa lüüa eraisikud, eraettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid. Põlispuudele tähelepanu juhtimine on vaid üks väike osa meie tegevustest, täna – tõesti- on see maaomanikele suunatud kampaania kõige laiema kõlapinnaga.
Suured ja põlised puud mikroelupaigana
Mikroelupaik on ümbritsevast pinnast erinevate tingimuste poolest väljapaistev koht suurema elupaiga sees. Suurte puudega seotud mikroelupaigad pakuvad ökoloogilisi nišše mitmesugustele liikidele ja on teatud taksonite jaoks sobivad mitmekesisuse kriteeriumid. Kui on võimalik teha majandamisotsuseid, mis aitavad hoida elurikkust kui kasutada puitu, muutub metsade majandamine jätkusuutlikuks ning metsad suurendavad oma vastupanuvõimet võimalikele keskkonnamuutustele ja invasiivsetele liikidele.
Elupaigapuud on defineeritud kui „seisvad elus või surnud puud, mis pakuvad ökoloogilisi mikroelupaiku, nagu õõnsused, korbalõhed ja koore kühmud, suured surnud oksad, epifüüdid, praod, mahlajooks või tüvemädanik”.
Suurte puudega seotud mikroelupaikade arvukus ja esinemine sõltuvad puu suurusest, puuliigist ja sellest, kas puu on elus või surnud. Suurematel puudel on tõenäolisemalt suurem mikroelupaikade arvukus kui väiksematel puudel ja mõnel puuliigil on mikroelupaiku rohkem kui teistel.
Maaomanikule jõukohane tegevus
Üks suurimaid väljakutseid looduslähedase metsanduse puhul, on kahe majandamiseesmärgi vahel kooskõla otsimine — see tähendab ühiste lahenduste leidmist, selle asemel, et vaadelda metsasaadusi ja elurikkust kahe omavahel mitteseotud eesmärgina. Ideaalis võiks suurte puude hoidmist kombineerida jämeda kõdupuidu säilitamisega nii metsas kui koduaias, sest ka lamapuit pakub olulist elupaika paljudele liikidele.
Põlispuud, erinevate kriteeriumitega, nagu suurus, puuvorm, ajaloolis-kultuurilised kooslused ja müütilised seosed, toetavad nii kultuurilist kui elurikkuse sidusust. Seega, hoides suuremõõdulisi puid oma koduaias, hoiad elurikkust.
Kodanike ja ärisektori kaasamine võiks kasvatada omavastutust ja koguda toetust dünaamilisse loodushoidu rohelistes linnades. Lisaks metsade jätkusuutliku majandamise (max 5-7ha raie) abil Eesti julgeoleku tagamise, on Eesti ühiskonnas on metsal (51% maismaast) kanda nii vaimse (hiied, tervendavad metsad) kui füüsise (spordirajad, lemmikloomade alad) hoidmise ning ka kultuuriline eesmärk – pärimuslood ja vaimne pärand.
Elurikkuse ja kultuurilise pärandi teadvustamiseks ning maaomanike seas algatasime hr Hendrik Relvega Põlispuu hoidja kampaania ning lõime tähelepanuväärsete puude registri. Paralleelselt põlispuu ja tähelepanuväärsete puude registrile toimub Eesti aasta puu valimine ja tema „saatmine Euroopasse“ European tree of the Year konkursile.
