Maa- ja metsaomanikele tehakse pakkumisi osaleda süsinikuprojektides. Kaasa minna või oodata?

Maa- ja metsaomanike poole pöördutakse aina sagedamini pakkumisega osaleda süsinikuprojektides. Teema on aktuaalne, aga veel võõras. Selgitasime Maalehes, mida peaks teadma enne, kui süsinikukaubandusse sukelduda.

FOTO: MARI PETERSON, autoriõigused: Maaleht

Süsinikukaubanduse teema on järjest aktuaalsem ja tekitab üha rohkem küsimusi: mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.

Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused.

Miks süsinikuga kaubeldakse?


Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.

Mis on süsinikukrediit?


Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku, või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.

Mis on süsinikuprojekt?

Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis kokkulepitud reegleid järgides seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.

Nüüd tekib küsimus, kas tegu on rohepesuga või indulgentside müügiga?

Rohepesu on teadlik tarbija eksitamine, mõjutades teda eelistama toodet, mille puhul on välja toodud konkreetne keskkonnasõbralik aspekt.

Maaomanikel, kelle võimuses on süsinikukrediite luua, on võimalus otsustada, kellele ja mis hinnaga krediit müüakse. Näiteks saab enne müüki kontrollida ostja tausta — kas tal on sertifikaate oma jalajälje vähendamise kohta, on ta oma protsessid läbi mõtestanud ja hoiab sealt kokku? Nii ei teki olukorda, kus krediidid ostab kokku ettevõte, kes ei taha ise oma tegevuses midagi muuta.

Samamoodi on näha, kuidas kohustuslikul süsinikuturul hakkasid ettevõtted krediidi hinna tõustes rohkem oma protsesse muutma. Ja see on lõpuks see, mida me soovime — probleemi ennetamist, mitte kinnimaksmist, ning seda, et investeeritaks oma jalajälje reaalsesse vähendamisse. Pigem oodake ja müüge kallilt.

Õhu müümise protsessist lähemalt

Lisaks peavad krediidid ise vastama teatud reeglitele. Reeglid sõltuvad viisist, kuidas süsinikku seotakse, standardist ja endiselt ka seadusandlusest. Hea süsinikuprojekti puhul saab maaomanik ostjale tõendada, et see süsinikukrediit on täiendav, kontrollitud, püsiv, võrreldav, väldib lekkeid, on verifitseeritud ning kohalik.

  • Näiteks täiendav süsinikukrediit tähendab, et täna rendin oma rohumaad välja ning ilma süsinikukrediidi eest makstava projektita ei ole ma huvitatud rohumaale puid istutama. Aga projekti abil tulevikus krediidimüügist saadav lisaraha on mulle piisav motivatsioon. Seega kui rohumaale on istutatud enne korvaja kaasamist, siis ei ole see täiendav. Seda on oluline teada, ning need maaomanikud, kes planeerivad istutada 2022 kevadel rohumaale, võiksid sellest anda märku.
  • Võrreldavus tekib siis, kui süsiniku sidumise kogus arvutatakse teaduslike andmete põhjal tunnustatud metoodika abil. Nii tagatakse, et 1 tonn CO2 müüki võrdub 1 tonni CO2 sidumist.
  • Sertifitseeritud on ideaalis kolmanda osapoole poolt verifitseeritud (auditeeritud).
  • Püsivus on samuti oluline. See tähendab, et süsinikdioksiidi vähendamist või eemaldamist ei pöörata tagasi, sidumine on pikaajaline ehk vähemalt 20 aastat.

VERRA grupisertifikaat

2022. aasta kevadel istutajate võimalus

VERRA grupisertifikaadi taotlemise protsess on sarnane PEFC grupisertifikaadiga. Uusmetsastamine ehk väheväärtuslikele rohumaadele ja karjääridele istutamine, sertifikaadi taotlemine Loodushoiu Fondi ja ECOBase'iga koostöös näeb välja nii, et maaomanik saab oma ala uurida, kas ja kuidas see vastab sertifikaadi tingimustele.

Seejärel arvutatakse ala suurus, maaomanik planeerib istutusseadu, mille järgi arvutatakse süsiniku sidumise võimekus. Kui maaomanik soovib, saab ta seejärel sõlmida lepingu grupisertifikaadiga krediitide loomiseks.

Kõiki maid korraga ja ühte potti panna ei maksa, tuleb jälgida, mis turul toimub. Kuid sel kevadel istutada soovivad maaomanikud peaksid huvi korral liituma kogukonnaga, sest lisanduvus tekib just projekti tekkimise hetkel, mitte istutamise hetkel.

Infomaterjal on koostatud Loodushoiu Fondi eestvedamisel.
Artikkel ilmus Maalehes 29.05.2022

Author: Pille Ligi

Seotud postitused

KliimaKliima

Minu ja Sinu sammud kliimaneutraalsuse suunas

On aeg võtta ette isiklikult midagi kliimasoojenemise vastu. Vaatleme mõningaid väga lihtsaid samme, mida saate teha oma süsiniku jalajälje vähendamiseks. See ei välista kõiki teisi tegevusi ning on vaid osa igaühe loodushoiust.

Teeme seda täna, kui suvised kaks nädalat 30 kraadist kuumust on läbi, töötab taas mõte. Varsti vuliseb ojades uuesti ka vesi ning loodetavasti ei ole ära kuivanud põllud, millelt loodame söögipoolist.

1. Vaata, kus puhkad

Lendamine on üks suurimaid süsinikuheite allikaid. Lendude arvu vähendamisel on keskkonnale suurim mõju. Kui siiski Norra fjordide või Poola agroturistika avastamine autoga ei ole teemaks, vali sihtkohta viiva kahe lennu asemel veidi kallim üks lend – lisaks süsinikule hoiate nii kokku aega ja raha.

Vältige pikki puhkusi. Nende süsinikuheide on suurem, sest samal ajal on Teie kodu tarbimas ressursse. Võib-olla soovite isegi kodus puhkuse veeta. Kui leiate usaldusväärse pere mujalt riigist, kellega teha nn koduvahetust ehk house-swapi, hoiab see kokku alates süsinikust lõpetades eurodega.

2. Kasutage vähem autot

Ma tean, lihtsam öelda kui teha. Esimene samm oleks proovida leida tööd kodule lähemal või veelgi parem - leidke viis kodus töötamiseks. Proovige ka oma autot harvemini kasutada – võib-olla ülepäeviti. Jalgratta kasutamine säästab energiat ja hoiate end samal ajal vormis. 

Talvel on mõnikord võimalik lastele ka kelguga järele minna. Teadlaste sõnul on Eesti lapsed ülekaalulisemad kui kunagi varem, sest liiguvad vähe. Kuidas te lapsepõlves ise lasteaeda jõudsite? Suure tõenäosusega ikka jala.

3. Kanna kampsunit ja susse 

Me soojendame enda ümber ruumi, mitte ei soojenda ennast. Lülitage korteriühistu keskkütte automaatne käivitus 10 kraadilt näiteks 8 kraadile.

Kui hakkate talvel kampsunit või pulloverit kandma, märkate, et saate oma kütte maha keerata ja see hoiab aastal 2022-2023 päris palju raha kokku. Vanaema villased sokid või soojad vilditud sussid annavad samuti kehale soojust. Vanaemale endale on sünnipäevaks paslik kink üks uus soe vaip.

4. Kasutage rohelise energia pakkujat

Meil on vaja uusi kütuselahendusi ja oleks ju pikas plaanis tore, kui elektri tootmisega ei kaevandataks meie jalge alt maapinda. 

5. Liituge otse tootjalt tarbijale kogukonnaga 

Eesti toit on Euroopas üks puhtamaid. Samuti ei ole Eesti toidu transportimiseks kasutatud sama palju auto- või lennustransporti kui seda importtoidu puhul. Kasutage, kui mitte alati, siis kord kahe kuu tagant otse tootjalt tarbijale süsteeme, mis toovad teile oma maakonna toidu. Otsi „otse tootjalt tarbijale „sinu valla nimi““. 

Kaalu mõne köögivilja kasvatamist ise – aknal, rõdul, õues.

6. Soojenda küttepuiduga

Kui teil on kamin, alustage kodu soojendamist küttepuudega. Võite korjata kogutud puitu või kasutada ülejääke (veenduge, et see ei oleks töödeldud puit). Veelgi parem, kui paigaldate puuküttega ahju. Küttepuidu põletamine on süsinikuneutraalne, kuna puu võttis õhust süsihappegaasi kasvades endasse. Lisaks on puit taastuv energiaallikas, erinevalt põlevkivist, naftast, maagaasist.

7. Istuta puu

Puud seovad kasvades süsinikdioksiidi ja toetavad teid süsiniku neutraalsuse suunas. Jälgi vaid, et te ei istutaks oma majale nii lähedale, et see vundamenti mõjutama hakkaks. Aja jooksul võib istutatud puit olla ka suurepärane kütuseallikas.

Sünnipäeva- või meeskonnatöösündmus kevadel või sügisel võib samuti olla istutamine.

8. Reisimine rongiga (või ühistranspordiga)

Võimaluse korral proovige võimalikult palju reisida ühistranspordiga (rong, buss või buss) – eriti pikemate reiside puhul. Samal ajal saate lugeda raamatut, vaadata filmi või teha tööd.

9. Kasutage säästunuppe

Enamik inimesi ei mõista, et nende pesumasinatel, nõudepesumasinatel ja tualettruumidel on sageli seadistus, mis vähendab kasutatava elektri või vee hulka. 

Veel üks suurepärane ja lihtne säästlikkus seisneb selles, et veekeetja täidetakse ainult tegeliku vajaliku koguse veega. Nii saad teevee ka kiiremini valmis. 

Teil on kodus internet? Aga proovi lahendusi, näiteks Themo termostaati, mis arvestab kütmisel elektri börsihinnaga ja hoiab seeläbi teie arveid kokku.

10. Lülitage see välja

Tekitage rutiin, et käite majas ringi ja eemaldate vooluvõrgust kõik seadmed, mida pole tarvis hoida pistikus – eriti laadijad, ooterežiimis olevad arvutid. Eriti hea aeg rutiini kujundamiseks on äikeserohke august.

Suur on kokkuhoid, kui riputate ilusal päeval riided nöörile, mitte ei kasuta kuivatit. Rõdul või õues kuivanud pesu on eriti hea lõhnaga ning päris sirge. Võib-olla pääsete ka triikimisest!

11. Loobu import lõikelilledest

Eesti aasalilled on keskkonnasõbralikumad, sest välismaalt imporditud lilled lennutatakse kohale (vaata punkti 1). 

Digitaalsed aasa- ja metsalilled võivad olla sobivaks alternatiiviks juhul, kui tahetakse lilledega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit meeles pidada, aga lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb. 

12. Uurige veel lisaks, mida saate teha

Talv tuleb kallis, jahe ning närviline. Seega veenduge juba täna, et olete teinud endast oleneva, nagu pööningu isoleerimine ja termostaatide paigaldamine radiaatoritele ja keskküttele. Akende vahetamine või tihendamine.

 

Kliimaneutraalsemat ja säästlikumat sügist soovides!
Loodushoiu Fond

ElurikkusElurikkus KliimaKliima VesiVesi

Lilledest – mitte väga roosiliselt

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, ütleb vanasõna, aga äkki kingitud importlõikelillede jalajälge ikkagi sobib uurida? Sest paraku on see palju süsinikuintensiivsem kui paljudel teistel tarbekaupadel. 

Minu jaoks algas see lugu siis, kui kohtusin oma mehega, kelle käitumisharjumisi lõikelillede osas oli kujundanud gümnaasiumis külas käinud Vigala Sass. Teadjamees oli häiritud talle kooli poolt kingitud lõikelilledest. See seik on kujundanud meie pere harjumusi – lõikelillede asemel juurtega metsataimed, põõsad ja potililled. Sest maailma muutmine algab ikka eelkõige enda käitumise muutmisest, eksole?

Kui mu prügisurfamist harrastav sugulane näitas mulle fotosid, mida nad Eesti selvepoodide prügikastide juures emade- või naistepäevajärgsel ajal tulpidest, roosidest jt lilledest on teinud, hakkas mul paha. Kogusin kokku huvitavamaid näitajaid lootuses, et keegi veel süveneb lennukiga meile saabuvate ja seitse päeva kestvate lõikelillede probleemi.
 

Lillemere rahvusvahelised probleemid

Ros Davidson kirjutab ideas.ted.com veebilehel, et kiire ja episoodiline ülemaailmne lillekaubandus võimendab sektori ökoloogilist jalajälge – ideaalis jõuavad õied põllult vaasi 3-5 päeva jooksul. Kolumbia tootjate jaoks, kelle talud asuvad enamasti Bogotá rahvusvahelise lennujaama lähedal, vähendab üks päev lillede väärtust 15%. Seega ei rända õied maismaad mööda.

Paljud lilled kasvatatakse kõrgmäestikus, tööstuslikes kasvuhoonetes (haiguste, kahjurite ja niiskuse kontrollimiseks) ning lillefarmid võivad olla suuremad kui 200 hektarit. Lillekasvatusega kaasneb suur veekasutus ja toitainete äravool. Näiteks väidavad Davidsoni sõnul mõned kriitikud, et Keenias põuast räsitud Naivasha järv oli olukorras, kus pool järveveest pumbati kasutamiseks lilletööstuse kasvuhoonetes.

Ka ei ole rahvusvaheline transport ainus süsinikuheidet suurendav lüli lillemajanduses. Ideas Ted veebileht toob välja ka kasvuhoonete soojendamise. Kodumaine lilletootmine võib seega samuti tekitada suuri CO2 heitkoguseid, sest tootmine on elektrimahukas, märgib jätkusuutlike lõikelillede projekti kaasasutaja  Dr. David Bek Coventry Ülikoolist. Kaugel ekvaatori tugevast päikesest, võivad need lilled õitsemiseks vajada ka rohkem kemikaale, tuues kaasa veel suurema süsinikuheitme (kemikaalid ju toodetakse ja transporditakse) ning ka ohu veekvaliteedile.

Tegelikult võib jahedamates riikides (nt USA) kasvatatud lillede süsiniku jalajälg olla rohkem kui 5,5 korda suurem kui ekvatoriaalsetes riikides, ütleb Fairtrade Internationali lillede ja taimede ülemaailmne tootejuht Melanie Dürr. Kuid kuna tuule- ja päikeseenergia kasutamine kasvab, võivad need arvud väheneda, lisab Bek.
 

Lilleostuga kaasnev jalajälg

Flowers from the Farm (FF) kirjeldab lõikelillede süsinikuheidet. Nimelt võrdles Rebecca Swinn oma magistritööSuurbritannia jaemüüjate letil olevate seitsme lille kasvatamisel ja transportimisel tekkivaid C02 ekv koguseid. Rebecca lõputöö käsitleb jätkusuutlikkust laiemalt ja lisab lõikelillede kasvatamise murekohtadena ka vee ning väetiste kasutamise ning töötingimused. See on esimene uuring, milles võrreldakse erinevatest riikidest pärit lilledest kokku pandud lillekimpude jalajälge.

FF kirjutab, et suurimad on Hollandi liiliate heitkogused, neile järgnevad Keenia kipslill, Hollandi roosid ja Keenia roosid. Briti lillekasvatajate kasvatatud liiliate, lõvilõualiste ja inkaliiliate jalajälg on oluliselt väiksem. Jalajälge suurendab transport, küte ja elektrikasutus (sh külmikud). Lühidalt – imporditud segakimp tekitab kümme korda rohkem heitmeid kui Suurbritannias kasvatatud segakimp.

Kuigi ulatuslikke Eesti lõikelillede ökoloogilise jalajälje uuringuid tehtud pole, usun, et võime Suurbritannias saadud tulemusi kohaldada ettevaatlikult ka Eesti konteksti. Rebecca Swinni uuring võimaldab tarbijal lähtuda madalama süsinikusisaldusega alternatiivide asendamise kontseptsioonist. Asendamine on praegu levinud näiteks erinevate toitumisviiside kliimamõjude arvestamisel ja tundub, et selline lähenemine võiks olla asjakohane ka lillede puhul.

 

Heitkogused varre kohta

Rebecca Swinn võttis võrdlusüksuseks keskmise hinnaga kimbu, mis koosneb roosidest, liiliatest ja kipslilledest, ning võrdles seda sama väärtusega Briti lillede segakimbuga. Heitkogused varre kohta olid:

  • Hollandi liilia: 3,478 kg CO2
  • Keenia kipslill: 3,211 kg CO2
  • Hollandi roos: 2,437 kg CO2
  • Keenia roos: 2,407 kg CO2

Kodumaised lilled ehk antud uuringu kontekstis Suurbritannia lilled:

  • Briti liilia: 0,819 kg CO2 (umbes 1/4 Hollandi liiliast)
  • Briti lõvilõuad (või mis tahes õues kasvatatud kohapeal kasvatatud lill): 0,114 kg CO2
  • Briti inkaliilia: 0,052 kg CO2

Üldjuhul kaotavad Keenias õues kasvatamise tõttu säästetud heitkogused oma eelise väetiste kasutamise ja lennutranspordi heitkoguste tõttu. Hollandi kasvuhoones kasvatatud lilled on süsinikumahukad omakorda kõrgelt automatiseeritud süsteemide ja suhteliselt ebaefektiivse kütte ja valgustuse ning mitmesaja kilomeetrise transpordi tõttu.

 

Korja kohalikku ehk heitkogused kimbu kohta

Flowers from the Farm (FF) toob välja, et Rebecca Swinni uuringus ei olnud otsest juurdepääsu ostukeskuste kimpude taustale, kasutati fotosid ja võib-olla eeldati ekslikult, et üks lillepea võrdub ühe varrega. Selle tulemusena arvati liiliate varred valesti kolme varrena, mitte kolme avatud lillepeana ühel varrel. Seetõttu on lillekimpude heitkogused ümber arvutatud järgmiselt:

  • 5 Keenia roosi + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 31,132 kg Co2
  • Hollandi roos + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 32,252 kg CO2
  • Kohalik lõvilõug + 3 kohalikku liiliat + 3 kohalikku inkaliiliat – 3.287 kg CO2
  • 15 varrega segakimp, mis on kasvatatud ja müüdud kohapeal (nt Boothsi supermarketis Lancashire'is) – 1,71 kg CO2

Hollandis ja Keenias kasvatatud lillekimpude vahel on vähe erinevusi, kuid väide, et Keenia rooside süsinikujalajälg on madalam kui Hollandi oma, näib olevat tõene. Briti lillede süsiniku jalajälg, kui kasutati sisetingimustes kasutatud liiliaid ja inkaliiliaid, on aga ligikaudu 10% importkimpude omast. Kohapeal väljas kasvatatud segakimbu CO2 heitkogus on hinnanguliselt veelgi väiksem – 5% Hollandi või Keenia lillekimbu omast.

Süsiniku jalajäljed konteksti tajumiseks veidi võrdlusandmeid, mida võimalik huvitatutel ise uurida Mike Berners-Lee raamatust „How Bad are Bananas? The carbon footprint of everything“:

  • banaan– 0,08 CO2 kg (1 kg banaanide jalajälg on 0,48),
  • jõulukalkun köögiviljadega kuuele inimesele – 19 CO2 kg,
  • lend Londonist Pariisi turistiklassis – 58 CO2 kg reisija kohta.

 

Müüme digitaalseid lilli

Juhtimaks tähelepanu importlillede jalajäljele, rõhutamaks eestimaiste aasalillede ilu ja pakkumaks topelt-alternatiivi neile, kes õitsva iludusega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit üllatada soovivad, hakkab Loodushoiu Fond müüma digililli. Valikus on digitaalsed nurmenukud, varsakabjad, kullerkupud, meelespead ja karikakrad. Selle käiguga ei taha me öelda, et päris lilli kinkida ei tohi – eks ikka tohib, aga keskkonnale mõeldes tasuks eelistada kodumaiseid lilli.

Mõnikord on aga nii, et lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb, ja siis võibki sobiv alternatiiv olla digitaalne lillekimp. Digitaalsete nurmenukkude, varsakapjade jt müügist saadud tulu eest viib Loodushoiu Fond ellu projekte, mis aitavad kaasa elurikkuse turgutamisele. Näiteks on käivitamisel koostööprojekt maaomanikega, toomaks rohkem elu taristute juurde. Teiste Loodushoiu Fondi projektidega saab tutvuda www.loodushoiufond.ee.

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.