Safe Harbor programm USAs – vabatahtlik looduskaitse eramaal palu-kirjurähni näitel

USA osariikides on erinevad looduskaitsealused liigid ning prioriteedid. Eesmärk on ohustatud liikide arvukuse suurendamisse kaasata ka eramaaomanikud. Üks viis selleks on Safe Harbor programm. Vaatleme allpool Florida ja palu-kirjurähni näitel, kuidas see programm töötab.

Safe Harbor leping sõlmitakse USA looduskaitseseaduse (Endangered Species Act) alusel maaomaniku ning vastavate riiklike asutuste vahel (U.S. Fish and Wildlife Service, Florida Fish and Wildlife Conservation Commission).

Siseminister Bruce Babbitt tutvustas Safe Harbor programmi kontseptsiooni 1995. aastal. Enne seda olid paljud maaomanikud kõhklevad ohustatud liikide elupaiga kaitsmisel või edendamisel, kuna nad võisid oma tegevuse tulemusel ligi meelitada (teisigi) ohustatud liike, misjärel kohaldunuks neile looduskaitseseaduse alusel kaitsekategooriast sõltuvalt piirangud.

Kuidas Safe Harbor programm töötab?

Maaomanikud sõlmivad riigiga lepingu ja nõustuvad ellu viima loodushoiu tegevusi, mis edendavad (näiteks) palu-kirjurähnide populatsiooni hoidmist ja/või taastumist. Riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingu lisas on tegevuskava (Habitat Conservation Plan), Eesti kontekstis sarnane sihtkaitsevööndi kaitsekorralduskavaga. 

Safe Harbor laadse programmiga ennetatakse väärtuslike liikide arvukuse vähenemist. Safe Harbor programm annab maaomanikele kindluse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid ei teki, kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul (konkreetses näites) rähnide populatsiooni. Maaomanikel on sellise panustamise vastu huvi, sest juhul kui olukord on juba kriitiline, läheks nende maa range kaitse alla. 

Senine Florida kogemus kinnitab, et rähnidel läheb juba paremini ning programm on täitnud eesmärgi (Byl, 2019). Sarnased programmid on USAs loodud erinevates osariikides erinevatele liikidele. 

Mida peab palu-kirjurähnidele mõtlev maaomanik tegema?

Programmiga liituva maaomanikuga teeb koostööd bioloog või muu asjakohane ekspert nt vääriselupaiga inventeerija.

  • Määratakse kinnistu algtase (baseline) – kas kaitstava liigi loetletud  esindajate arvus või elupaik hektarites.
  • Määratakse kindlaks kaitsemeetmed, mis toovad kasu liigile ja aitavad saavutada maaomaniku eesmärke– needon kaitsemeetmed, mis toovad liigile nn puhaskasu.
  • Maaomanik rakendab kaitsemeetmeid ning jälgib ja esitab aruandeid.
  • Maaomanik võib maa tulevikus lähteseisundisse tagasi viia isegi siis, kui maaomaniku kinnistule on tekkinud rohkem kaitstavaid liike.
  • Lepingu saab igal ajal pärast sellest etteteatamist lõpetada.

Palu-kirjurähnidele kasulik maakorraldus hõlmab korduvate planeeritud ja kontrollitud maastikutulekahjude tekitamist, männi raievanuse ajatamist, puistute harvendusraiet ning teise ja esimese rinde lehtpuude arvukuse kontrolli. Allpool olev joonis illustreerib maaomaniku valikuid.

Diagram

Description automatically generated

Kuidas saab kaitstav liik Safe Harborist kasu?

Palu-kirjurähni arvukus sõltub elukohatüübist – veidi hõredamast (raieküpsest) männikust. Linnu arvukusele on kasulik soodustada maaomanike tegevusi, mis loovad linnule sobivaid elupaiku. 

Üks peamisi põhjusi palu-kirjurähnide vähenemisel on elupaikade kadumine. Kaasates maaomanikke vabatahtlikult kaitsetegevusse, luuakse rohkem elupaiku ja aidatakse kaasa elujõulise rähnipopulatsiooni tekkimisele. Maaomanikule annab programmis osalemine kinnituse, et täiendavaid regulatiivseid piiranguid tema maale ei teki ka siis, kui ta suudab oma tegevuse tulemusel suurendada palu-kirjurähnide populatsiooni.

Lepingu vormi saab muuta ja kohandada. Eramaaomanikud saavad vabatahtlikult välja töötada oma Safe Harbori lepingud või valida tüüplepingu, mille puhul on abiks vahendaja, näiteks mõni loodushoiu organisatsioon.

Kellel on õigus Safe Harbor programmis osaleda?

Iga eramaaomanik Floridas, kel on maa, mis võiks sobida eluks palu-kirjurähnile, saab programmis osaleda.

Programmis osalemiseks peab maaomanik võtma ühendust vastava asutusega (meie mõistes osariigi Keskkonnaamet). Maaomanik peab teadma oma maal paiknevate puna-kirjurähnide arvukust, mida käsitletakse edaspidi baasväärtusena, ja nõustuma liigile kasu toova majandamistegevuse rakendamisega. Kui maaomanik on esitanud Safe Harbori halduslepingu taotluse, kontrollib amet baasväärtuse tingimusi (liigi olemasolu, isendite arv, elupaiga tingimuste vastavus jne) ja väljastab seejärel maaomanikule kaasamise sertifikaadi (Certificate of Inclusion), millega lisatakse kinnistu programmi.

Kuidas on osalevad maaomanikud kindlad, et programm kaitseb nende huve?

Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamistavade rakendamisel, millest saavad kasu riiklikud ja/või föderaalselt kaitstavad liigid, antakse maaomanikele kindlus tulevaste maakasutuspiirangute vastu. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetsete elupaikade kaitsekava koostamine, mis hõlmab ka maaomaniku maakasutuse eesmärke, nagu näiteks puidu ülestöötamine, veiste kasvatamine või turism.

Programmis registreerimisel antakse maaomanikule kaasamise tunnistus – juriidiline dokument, mis tagab vastava kaitse.  

Mis on lähtealus/referentsväärtus/algtase (baseline)?

Palu-kirjurähnide isendite arv, mis on maaomanikuga lepingu sõlmimise alguses, on nn lähteväärtus. Kui asurkond puudub, registreeritakse baasväärtuseks 0, ning eesmärk on seda arvu suurendada. Maaomanikud vastutavad ainult palu-kirjurähni isendite arvu eest, mis määratakse kindlaks kokkuleppe alguses. Lepinguga seatakse paika baasväärtus ja arvukus ei tohi langeda alla selle. Juhul kui liigi olukord halveneb, uuritakse, mis seda põhjustas. Kui selleks on maaomaniku tegevus, siis rakenduvad kokkulepitud sanktsioonid (Safe Harbor lepingu lõpetamine, trahvid jms), kuid kui mingi muu põhjus (tulekahju, liigvesi vms), siis ei rakendu.

Kui kaua Safe Harbor lepingud kehtivad?

Safe Harbor lepingu kehtivuse aeg fikseeritakse kokkuleppel, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Julgustatakse pikemate lepingute sõlmimist.

Kokkuleppe võib tühistada 60-päevase etteteatamisega, mille järel maaomanik ei ole enam Safe Harbori programmi poolt kaitstud.

Kui maaomanik oma lepingu üles ütleb, siis mis saab tema maal elavatest rähnidest?

Juhul, kui maaomanik soovib lepingu lõpetada ning tema alale on tekkinud näiteks baasväärtusele 0 juurde 3 pesakonda, on föderaalvalitsusel aega transportida linnud 70 päeva jooksul mujale. Maaomanik saab siis tegutseda tavapäraselt vastavalt antud metsa majandamisele seatud reeglitele. Ühiskonna kasu on see, et populatsioon on suurenenud, ehkki need mõned isendid tuleb mujale kolida. 

Kuid kui Safe Harbori leping tühistatakse ja seal oli enne lepingu sõlmimist fikseeritud  rohkem kui üks kaitstava liigi isend, kehtivad maaomanikule samad looduskaitseseaduse nõuded nagu igale teisele maaomanikule, kes ei ole Safe Harbor programmis end vabatahtlikult loodust hoidma registreerinud. Lühidalt öeldes rakendub lepinguta alale range kaitse.

Mis juhtub, kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa?

Kui maaomanik otsustab oma maa maha müüa, võib Safe Harbor lepingu üle anda uuele omanikule või tühistada. Safe Harbor lepingu sõlmimine ei piira mingil viisil maaomaniku õigust oma vara müüa.

Juhul kui uus omanik ei soovi Safe Harbor programmis osaleda, on tal samad looduskaitseseadusest tulenevad nõuded kui teistel, kes programmis ei osale.

Kas lahendus töötab – maaomaniku vaatest? Kas lahendus on pikaajaline – riigi vaatest?

Maaomanikud, kes on huvitatud Safe Harbor lepingust, tegutsevad loodushoiuga koos neile usaldusväärsete ühistute ja seltsidega. Organisatsioon Tall Timbers hoiab selliseid lepinguid Georgias. Tall Timbers spetsialistid suhtlevad maaomanikega ja nõustavad neid loodushoiu töödes. Seal tegutseva looduskaitse bioloogi Jim sõnul pole 35st Florida maaomanikust, kes on ühinenud sõlminud, mitte ükski seda lõpetanud. 

Author: Pille Ligi

Seotud postitused

ElurikkusElurikkus KliimaKliima VesiVesi

Lilledest – mitte väga roosiliselt

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, ütleb vanasõna, aga äkki kingitud importlõikelillede jalajälge ikkagi sobib uurida? Sest paraku on see palju süsinikuintensiivsem kui paljudel teistel tarbekaupadel. 

Minu jaoks algas see lugu siis, kui kohtusin oma mehega, kelle käitumisharjumisi lõikelillede osas oli kujundanud gümnaasiumis külas käinud Vigala Sass. Teadjamees oli häiritud talle kooli poolt kingitud lõikelilledest. See seik on kujundanud meie pere harjumusi – lõikelillede asemel juurtega metsataimed, põõsad ja potililled. Sest maailma muutmine algab ikka eelkõige enda käitumise muutmisest, eksole?

Kui mu prügisurfamist harrastav sugulane näitas mulle fotosid, mida nad Eesti selvepoodide prügikastide juures emade- või naistepäevajärgsel ajal tulpidest, roosidest jt lilledest on teinud, hakkas mul paha. Kogusin kokku huvitavamaid näitajaid lootuses, et keegi veel süveneb lennukiga meile saabuvate ja seitse päeva kestvate lõikelillede probleemi.
 

Lillemere rahvusvahelised probleemid

Ros Davidson kirjutab ideas.ted.com veebilehel, et kiire ja episoodiline ülemaailmne lillekaubandus võimendab sektori ökoloogilist jalajälge – ideaalis jõuavad õied põllult vaasi 3-5 päeva jooksul. Kolumbia tootjate jaoks, kelle talud asuvad enamasti Bogotá rahvusvahelise lennujaama lähedal, vähendab üks päev lillede väärtust 15%. Seega ei rända õied maismaad mööda.

Paljud lilled kasvatatakse kõrgmäestikus, tööstuslikes kasvuhoonetes (haiguste, kahjurite ja niiskuse kontrollimiseks) ning lillefarmid võivad olla suuremad kui 200 hektarit. Lillekasvatusega kaasneb suur veekasutus ja toitainete äravool. Näiteks väidavad Davidsoni sõnul mõned kriitikud, et Keenias põuast räsitud Naivasha järv oli olukorras, kus pool järveveest pumbati kasutamiseks lilletööstuse kasvuhoonetes.

Ka ei ole rahvusvaheline transport ainus süsinikuheidet suurendav lüli lillemajanduses. Ideas Ted veebileht toob välja ka kasvuhoonete soojendamise. Kodumaine lilletootmine võib seega samuti tekitada suuri CO2 heitkoguseid, sest tootmine on elektrimahukas, märgib jätkusuutlike lõikelillede projekti kaasasutaja  Dr. David Bek Coventry Ülikoolist. Kaugel ekvaatori tugevast päikesest, võivad need lilled õitsemiseks vajada ka rohkem kemikaale, tuues kaasa veel suurema süsinikuheitme (kemikaalid ju toodetakse ja transporditakse) ning ka ohu veekvaliteedile.

Tegelikult võib jahedamates riikides (nt USA) kasvatatud lillede süsiniku jalajälg olla rohkem kui 5,5 korda suurem kui ekvatoriaalsetes riikides, ütleb Fairtrade Internationali lillede ja taimede ülemaailmne tootejuht Melanie Dürr. Kuid kuna tuule- ja päikeseenergia kasutamine kasvab, võivad need arvud väheneda, lisab Bek.
 

Lilleostuga kaasnev jalajälg

Flowers from the Farm (FF) kirjeldab lõikelillede süsinikuheidet. Nimelt võrdles Rebecca Swinn oma magistritööSuurbritannia jaemüüjate letil olevate seitsme lille kasvatamisel ja transportimisel tekkivaid C02 ekv koguseid. Rebecca lõputöö käsitleb jätkusuutlikkust laiemalt ja lisab lõikelillede kasvatamise murekohtadena ka vee ning väetiste kasutamise ning töötingimused. See on esimene uuring, milles võrreldakse erinevatest riikidest pärit lilledest kokku pandud lillekimpude jalajälge.

FF kirjutab, et suurimad on Hollandi liiliate heitkogused, neile järgnevad Keenia kipslill, Hollandi roosid ja Keenia roosid. Briti lillekasvatajate kasvatatud liiliate, lõvilõualiste ja inkaliiliate jalajälg on oluliselt väiksem. Jalajälge suurendab transport, küte ja elektrikasutus (sh külmikud). Lühidalt – imporditud segakimp tekitab kümme korda rohkem heitmeid kui Suurbritannias kasvatatud segakimp.

Kuigi ulatuslikke Eesti lõikelillede ökoloogilise jalajälje uuringuid tehtud pole, usun, et võime Suurbritannias saadud tulemusi kohaldada ettevaatlikult ka Eesti konteksti. Rebecca Swinni uuring võimaldab tarbijal lähtuda madalama süsinikusisaldusega alternatiivide asendamise kontseptsioonist. Asendamine on praegu levinud näiteks erinevate toitumisviiside kliimamõjude arvestamisel ja tundub, et selline lähenemine võiks olla asjakohane ka lillede puhul.

 

Heitkogused varre kohta

Rebecca Swinn võttis võrdlusüksuseks keskmise hinnaga kimbu, mis koosneb roosidest, liiliatest ja kipslilledest, ning võrdles seda sama väärtusega Briti lillede segakimbuga. Heitkogused varre kohta olid:

  • Hollandi liilia: 3,478 kg CO2
  • Keenia kipslill: 3,211 kg CO2
  • Hollandi roos: 2,437 kg CO2
  • Keenia roos: 2,407 kg CO2

Kodumaised lilled ehk antud uuringu kontekstis Suurbritannia lilled:

  • Briti liilia: 0,819 kg CO2 (umbes 1/4 Hollandi liiliast)
  • Briti lõvilõuad (või mis tahes õues kasvatatud kohapeal kasvatatud lill): 0,114 kg CO2
  • Briti inkaliilia: 0,052 kg CO2

Üldjuhul kaotavad Keenias õues kasvatamise tõttu säästetud heitkogused oma eelise väetiste kasutamise ja lennutranspordi heitkoguste tõttu. Hollandi kasvuhoones kasvatatud lilled on süsinikumahukad omakorda kõrgelt automatiseeritud süsteemide ja suhteliselt ebaefektiivse kütte ja valgustuse ning mitmesaja kilomeetrise transpordi tõttu.

 

Korja kohalikku ehk heitkogused kimbu kohta

Flowers from the Farm (FF) toob välja, et Rebecca Swinni uuringus ei olnud otsest juurdepääsu ostukeskuste kimpude taustale, kasutati fotosid ja võib-olla eeldati ekslikult, et üks lillepea võrdub ühe varrega. Selle tulemusena arvati liiliate varred valesti kolme varrena, mitte kolme avatud lillepeana ühel varrel. Seetõttu on lillekimpude heitkogused ümber arvutatud järgmiselt:

  • 5 Keenia roosi + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 31,132 kg Co2
  • Hollandi roos + 3 Hollandi liiliat + 3 Keenia kipslille – 32,252 kg CO2
  • Kohalik lõvilõug + 3 kohalikku liiliat + 3 kohalikku inkaliiliat – 3.287 kg CO2
  • 15 varrega segakimp, mis on kasvatatud ja müüdud kohapeal (nt Boothsi supermarketis Lancashire'is) – 1,71 kg CO2

Hollandis ja Keenias kasvatatud lillekimpude vahel on vähe erinevusi, kuid väide, et Keenia rooside süsinikujalajälg on madalam kui Hollandi oma, näib olevat tõene. Briti lillede süsiniku jalajälg, kui kasutati sisetingimustes kasutatud liiliaid ja inkaliiliaid, on aga ligikaudu 10% importkimpude omast. Kohapeal väljas kasvatatud segakimbu CO2 heitkogus on hinnanguliselt veelgi väiksem – 5% Hollandi või Keenia lillekimbu omast.

Süsiniku jalajäljed konteksti tajumiseks veidi võrdlusandmeid, mida võimalik huvitatutel ise uurida Mike Berners-Lee raamatust „How Bad are Bananas? The carbon footprint of everything“:

  • banaan– 0,08 CO2 kg (1 kg banaanide jalajälg on 0,48),
  • jõulukalkun köögiviljadega kuuele inimesele – 19 CO2 kg,
  • lend Londonist Pariisi turistiklassis – 58 CO2 kg reisija kohta.

 

Müüme digitaalseid lilli

Juhtimaks tähelepanu importlillede jalajäljele, rõhutamaks eestimaiste aasalillede ilu ja pakkumaks topelt-alternatiivi neile, kes õitsva iludusega oma kallimat, sõpra või koostööpartnerit üllatada soovivad, hakkab Loodushoiu Fond müüma digililli. Valikus on digitaalsed nurmenukud, varsakabjad, kullerkupud, meelespead ja karikakrad. Selle käiguga ei taha me öelda, et päris lilli kinkida ei tohi – eks ikka tohib, aga keskkonnale mõeldes tasuks eelistada kodumaiseid lilli.

Mõnikord on aga nii, et lillesaaja asub kaugel või on füüsilisest kimbust tähtsamgi teadmine, et keegi talle mõtleb, ja siis võibki sobiv alternatiiv olla digitaalne lillekimp. Digitaalsete nurmenukkude, varsakapjade jt müügist saadud tulu eest viib Loodushoiu Fond ellu projekte, mis aitavad kaasa elurikkuse turgutamisele. Näiteks on käivitamisel koostööprojekt maaomanikega, toomaks rohkem elu taristute juurde. Teiste Loodushoiu Fondi projektidega saab tutvuda www.loodushoiufond.ee.

ElurikkusElurikkus KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada

Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.

Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.

Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole. 

Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?

Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.

Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama. 

Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.

Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.