Vabatahtlikust eraalgatuslikust loodushoiust

Soovides jõuda Roheleppe eesmärkideni ja samas säilitada turumajandusel põhineva demokraatliku ühiskonna, saame kaasata maaomanikke looduse kaitsmisse. 

Maaomanike initsiatiivil, tulemustele orienteeritud ja dünaamiline loodushoid tagab mitmekesisema ja liigirikkama looduse efektiivsemalt. Süsteemi vabatahtlikkus on tõestatult võtmetähtsusega (Miljand et al 2021) nii maaomaniku (Koskela & Karppinen 2018) kui ka riigi (Balmford 2012; Jacob P. Byl 2019) vaatest. Tendents on kogu maailmas samas suunas, nagu näitab Miljandi poolt analüüsitud 43 ülevaate teaduartiklit.

Selleks, et tekiks isiklik huvi, on vaja otsustamisvabadust ja piisavaid kompensatsiooni mehhanisme. Maaomanikud on valmis panustama vaid siis kui on partneriks usaldusväärsed organisatsioonid. Terve suhtlemine kogukonnas on heade suhete aluseks ning igaühe loodushoid algab individuaalsetest tegevustest ja suhtumisest. Ühiskonnas aga sõltub loodushoiu edukus kahepoolsetest läbirääkimistest maaomanikega.

Erinevates riikides algatatud vabatahtliku loodushoiu tegevused nt. SafeHarbor (USA), METSO (Soome) ja Komet (Rootsi) on tõestanud, et suureneb liigirikkus ja väheneb surve ohustatud liikidele. Edaspidi peaksime rakendama naabrite juures juba läbi proovitud võtteid nagu SafeHarbor ka Eestis, et pakkuda  sobivaid elupaiku liikidele ja inimestele vajalikke hüvesid. 

Loodushoiust võiks saada maaomanike initsiatiiv. Seadustame, toetame ja tunnustame riigi ja ühiskonna poolt maaomanike vabatahtlikke loodushoiu tegevusi, sarnaselt USA Safe Harbour põhimõtetele, Soome METSO loodushoiu programmidele. Kasutades nii sekkuva ökoloogia kui lepitava ökoloogia põhimõtteid, suurendame mitmekesisust ja liigirohkust. Seda nii kaitsealadel kui ka erinevatel piirangutega aladel tulundusmetsades, et saavutada aastaks 2030 Euroopa Liidu Roheleppe eesmärgid mitte ainult hektarite ulatuses, vaid ka sisulises tähenduses. 

Maaomanikud on võtmeisikud ning nendega positiivne ja heatahtlik suhtlemine tagab edu.

Author: Pille Ligi

Seotud postitused

ElurikkusElurikkus KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Edu taga ei ole alati raha, sellest tähtsam on koostöö, usaldus ja julgus katsetada

Võiksime ka Eestis käima lükata pilootprojekti, mis paneks maaomanikud panustama liigikaitsesse ning annaks neile vastutasuks kindluse täiendavate regulatiivsete piirangute eest.

Eesti elu on roheline. Väiksem, aga keskmisest lääne linnast rohelisem on nii meie linnaruum kui ka maastik, kasvagu seal parajasti pikad või pisikesed puud. Elamisväärne keskkond koos puhta joogiveega on täna sündinud lapsele tulevikuks suurim konkurentsieelis, mida saame talle pakkuda.

Pikaajaliste vaadetega maaomanikud soovivad hoida oma maad oma lastele vähemalt sama heas seisukorras. Selline mõtteviis on sarnane indiaanlaste ja aborigeenide kultuuriruumiga. Hoidmine eeldab säästlikku metsamajandamist ning erinevate aspektide kooshindamist, ning seda eeskätt maastiku, mitte üksikala kontekstis. Kliimamuutuste pidurdamiseks on teadlaste koostatud IPCC raportis välja toodud just metsamajandamine – see on võimalus süsinikku looduslikult siduda, sest kasvav puu ju seob. Seega on meil maaomanikud, kes hoiavad oma maad tulevastele põlvedele ja kelle tegevus seob süsinikku. Kliimamuutusega tegelemata pole meil Eesti hemiboreaalses kliimavöötmes tuttavad kooslusi, mida tulevikus hoida.

Lisaks kliimamuutustele on maaomanike jaoks aktuaalne ka teine, elurikkuse hoidmise eesmärk. Hoida saab maaomanikega koostöös. Sest muidu läheb nii, et selleks, et ennetada maale seatavaid õiguslikke piiranguid viiakse ellu nn põletatud maa strateegiat (hoitakse oma maa sellises seisnudis, et kaitsealune liik sinna ei leviks), katkestatakse igaühe õigus maal viibida või viiakse ellu täiesti ebaseaduslikku SSS-taktikat (shoot, shovel and shut up). Riik ja seirajad ei jõua igal aastal igale poole. 

Ameerika Ühendriikides leiti just sellisele eelkirjeldatud hirmule õiguslike tagajärgede ees lahendus: programm Safe Harbor. Skeptilised ameeriklased on tulnud programmiga kaasa, miks ei peaks tulema ka eestlased?

Iga kord, kui tutvustan vabatahtliku loodushoiu ideed ning lahendusi teistes riikides, leian end kordamas – iseolemise õigus ning autonoomia on mõnele maaomanikule olulisem kui konkreetne pisike toetusmeede riigilt. Sest riik ei suuda iialgi kinni maksta mõne maaomaniku vabaduse hinda või traditsioonilist maakasutust. See ei tähenda, et mõne muu maaomaniku kaasamise meetme peaks ära lõpetama (kaitsealuse maa väljaost, vööndite tegevuskeelu toetused, võtmebiotoopide lepingu taastamine, laialehiste puuliikide istutamise toetamine vms). Ei, lihtsalt looduse hoiuks on rohkem viise kui üks.

Neile maaomanikele, kellelt ühiskond ootab teatud hüvesid – kes kasvatab kartulit ning kes saiajahu vilja –, peab jääma võimalus teenida ühiskonda, eriti siis, kui nad hoiavad loodust ja liigirikkust. Safe Harbor lepingud on rakendatavad just sellistele maaomanikele, kes on huvitatud elupaikade taastamisest või täiustamisest, tuues nii otsest kasu ohustatud liigile kui samal ajal vähendades maaomanike muret täiendavate regulatiivsete piirangute kehtestamise pärast oma maa kasutamisele. Leping külmutab maaomaniku looduskaitselised kohustused, kui omanik nõustub taastama, täiustama või looma elupaika, mis toob kasu neile liikidele, mis on fikseeritud Safe Harbor lepingutest kasu saama. 

Pakun välja Eestis just pilootprojekti algatamist ja seda mitmel põhjusel. Esiteks annaks pilootprojekt meile paremini aimu, kuidas välismaal end tõestanud lahendus Eestis töötaks. Teiseks aga, mis veelgi tähtsam – olukorras, kus kliima muutub ning me võtaksime esmalt aega (mida meil tegelikult ei ole) pikaks ja venivaks seaduse muutmise protsessiks koos mitte iialgi lõppevate vaidluste, analüüside, seirehinnangute ja paberimajandusega, ei suurenda me Eesti elurikkust ega täida ka õigeks ajaks Fitfor55 ning EL elurikkuse eesmärke. Need viis aastat protsessi kujundamist võimaldavad sama aja jooksul ellu viia põletatud maa taktikat. Ammugi jätame unarusse Eesti-sisese heatahtliku läbisaamise ning konflikti lahendamise võimaluse. Sest täna eramaaomanike poolt tehtud maakasutuse planeerimise ja elupaikade majandamise otsused määravad homme ning 18 aasta pärast eksisteeriva eluslooduse tuleviku.

Safe Harbor programmist USAs palu-kirjurähni näitel saab lugeda siit: https://www.loodushoiufond.ee/blogi/3

ElurikkusElurikkus KliimaKliima KogukonnadKogukonnad MetsadMetsad VesiVesi PõllumajandusPõllumajandus

Teadus, mitte dogma

The Nature Conservation juhtivteadlane ja asepresident Peter Kareiva rõhutab, et vanad looduse kaitsmise viisid, mida paljud looduskaitsebioloogid ikka praktiseerivad, püüavad hoida loodust inimestest eraldi. See on ekslik, väidab Kareiva. Ta avaldas koos Michelle Marvier 2018. aastal raamatu: Tõhus looduskaitse teadus: andmed, mitte dogma. 

Looduskaitsebioloogia peaks olema interdistsiplinaarne teadus, kirjeldas oma essees 1985. aastal Soulé. Lisaks loodusteadustele peaks see tuginema ka sotsiaalteadustel ning olema segu kunstist ja teadusest, sest sageli puudusid meil kvantitatiivsed tõendid selle kohta, mida kaitsekorralduses teha. Soulé pakkus välja neli põhiväärtust, millele looduskaitsebioloogia peaks tuginema.

Need algsed neli väärtust olid: organismide mitmekesisus on hea, ökoloogiline keerukus on hea, evolutsioon on hea ja bioloogilisel mitmekesisusel on sisemine ehk iseolemise väärtus, olenemata selle kasulikkusest inimestele. Neid printsiipe on järgitud 2000. aastate alguseni, ku Peter Kareiva seadis kahtluse alla senise looduskaitsebioloogia edukuse.

Nagu pealkirjast ka lähtub, on autorid kriitilised traditsioonilise looduskaitse osas mis põhineb uskumustel, kuid mida harva toetavad empiirilised vaatlusandmed. Sissejuhatavas peatükis selgitavad Kareiva ja tema kaastöötajad, kuidas looduskaitse loobus teaduslikest standarditest, et toetada looduskaitse propageerimist.

“Looduskaitse" selles mõttes, et püstitatakse mõtteline tara loodusliku- või kaitsevööndi ümber, on 20. sajandi idee. Kuigi selline lähenemine võib olla asjakohane mõnel erijuhul, ei anna sisulist tulemust suurel kaalaline rakendamine. Seda tõdevad nii Kareiva, ja Marvier kui ka nende mõttekaaslased. Michael Jenkins, kes töötanud pikka aega põlismaalastega eri piirkonnis, lisab et sageli ei ole selline kaitseala moodustamine ka eetiline. Ta rõhutab, et traditsioonilised maakogukonnad on olnud väga pikka aega osa maastikust ning hoiavad seda liigirikkust. Sarnaselt on Eestis teatud piirkonnad, kus inimeste kõrval ja tegevustest häirimatult, on elutsenud kaitsealuseid liike. 

Kareiva ja Marvier paluvad teadusringkondades tegeleda selle ebaõnnestumisega, sest tajutavate keskkonnaprobleemide ebatäpse hindamise tagajärjed mõjutavad reaalselt maad, vett ja ookeanide majandamist. Sellistele keskkonnaprobleemidele ei ole võimalik leida lahendusi, kui neid varjavad alusetud arvamused nende probleemide allika kohta.